Pühapäev. Koogipäev. Sündimise päev. Külaskäimise päev. Lumepäev. Ülestõusmise päev.

Ühel üksikemal sünnib 16. aprillil 1977. aastal kolmas tütar. Poeg on tal ka. Tema on lastest vanim. Kõik need neli last on see naine saanud viimase viie aasta jooksul. Seda kõike on liiga palju, et hakkama saada. Vastsündinud tüdruk on terve ja tragi. Ta saab nimeks Jane või ühe teise paberi järgi Jana.

Paar päeva hiljem lahkub üksikema haiglast ja naaseb koju oma laste juurde. Keegi ei tea, et ta vahepeal last isegi ootas. Pisike Jane-tita jääb Pelgulinna Sünnitusmajja, et oodata veel kaks nädalat ja sündida siis uuesti. Sündida päriselt. Sündida sellesse peresse, kus teda on väga oodatud ja igatsetud. Tema sündimise päevaks saab 29. aprill 1977 ja tema nimeks saab Eva. Ta kolib elama Haldjaorgu. 🙂

***

Kogu mu elu on olnud üks suur seiklusfilm ja kui ma 33lt lõpuks oma sündimise loost ja selle detailidest teada sain, siis ma ei isegi ei imestanud. See oli loomulik jätk või siis tegelikult algus kogu sellele kirevale loole. See loksutas asjad paika ja andis rahu. Rahu, mida ma nii väga otsinud olin ja see on hea tunne. Siiani on. Pealgi on mul nüüd kaks sünnipäeva. Mitte, et ma seda esimest tähistaksin või tähtsaks peaksin. Minu vanuses on alati lahedam natuke noorem olla. Ikkagi tervelt 13 päeva ja see ON kõva sõna 😀

KUI ma Andreasega poleks kokku saanud (mis on küll vähetõenäoline 😛 ), siis võib-olla oleksin ma sellel kahe sünnipäeva asjal juba minna lasknud, aga no enam ei saa. Miks? Sest Andreas on sündinud 21. aprillil 1977. Taipate juba? See tähendab, et bioloogiliselt olen ma temast vanem, aga passi järgi noorem. Ja mis te arvate, et ma saan siis selle vanuseasja kuidagi kõrvale jätta? Muidugi ei saa.

“Täna teeme nii, sest mina ütlen nii!”

“Miks?”

“Sest mina olen vanem ja paaaalju targem!”

Või siis mõnel teisel juhul:

“Sa pead mind aitama…”

“Miks?”

“Sest ma olen sinust noorem ja paaalju väetim!”

No ok-ok, nii hulle see asi nüüd ka pole. Aga nalja saab meil sellega ikka pidevalt. Selline tore seik, mida meievanuste ja noorematega just väga sageli ette ei tule. 🙂

Ja kuigi see 16. kuupäeva pole mulle oluline, siis ärge arvake, et ma ühele koogile sel päeval “EI!” suudaksin ütelda. Eriti kui see juba paar päeva kapis olemas on ja ootab pühapäeva.

Kui me veel kumbki Andreasega omas maailmas elasime, siis tuli selles kaugsuhtes üles ehitada puutepunkte ja traditsioone, et kuidagi jaksata. Nii oli meil igal pühapäeval oma Cake Day ehk Koogipäev. See tähendas seda, et kui me koos olime, siis me läksime kohvikusse ja kui me koos ei olnud, siis vaatas kumbki ise, kas tõi koogi koju või läks kohvikusse või mõtles midagi muud välja, aga oluline oli siis ühel ja samal ajahetkel koogiga maiustada ja omavahel mingil viisil jutustada. See andis eriti neil lahusolemise hetkedel nii palju koosolemist juurde.

Siin, igapäevaselt koos olles, on see koogivärk meil selline kaootiline olnud, aga vahel ikka tuleb meelde ja siis on nii armas. Täna oli meil kook aga täiesti juhuslikult kapis. Kuna oli pühapäev, siis oli juba teada, et täna me seda ka sööme. See, et täna on 16 aprill, seda taipasin ma alles siis, kui ma poole silmaga alles magasin ja avastasin, et Happy on ennast salamisi voodisse hiivanud ja lebab seal nagu suur jääkaru-vaip. No täiesti liikumatult, et me ometi teda ei märkaks ja teda suure kaarega jälle põrandale lähemale ei kupata. Aga kahtlaselt kitsas oli meil ikka. Ja seal see nunnunaator oli. Sirutasin käe kapile, leidsin telefoni, kaks klikki ja käsi sirgelt teises suunas. Palun väga Suur Nina Happy isikikult:

Kui ta liikumist märkas ja silmad avas, siis kargas ta ise ruttu voodist välja ja tegi näo, et tema pole midagi teinud, Aga me teame küll juba neid tema koerusi. Igal juhul oli see päeva alguseks igati armas hetk. Ja siis kasutasin ma juhust ja meenutasin Andreasele, mis päev täna on. Ta teatas seepeale, et ahahh, palju õnne siis. Oleks mul põrand talla all olnud, siis ma oleksin arvatavasti selle korralikult vastu maad kukutanud, aga voodis lapiti olles polnud efekti.

No ma siis proovisin teistmoodi neid asju suunata soovitud suunas ja küsisin otse, et mina, väga vana inimene, ei saa täna voodist enne välja, kui mulle kooki pole serveeritud. Kuna Andreas on veel suurem maiasmokk kui mina ja ühest koogist ütleb ta harva ära ja kuna täna veel kõigele lisaks oli ka koogipäev, siis hops ja tagasi ta oligi koos ühe parajalt suure mõnusa juustukoogi ja kahe kahvliga. Kes see neid tükke veel viitsib lõigata ja sööma peab ruttu. Igal juhul kiiremini, kui posid märkavad, muidu tulevad need ka veel oma kahlikestega ja nii jääb meil ju kõht tühjaks 😛

Palju õnne 40aastsel bioloogilisele minule! Hästi salaja, et keegi teine veel ei teaks 😀

Ja sedasi ma siis seal olin, nokk lahti nagu maailma kõige näljasemal linnupojal ja muudkui nõudsin koooki! Kooooki!

Isu sai enne kooki otsa. Tükiks ajaks. Vähemalt Andrease sünnipäevani 😀

***

Ja kui kook sai söödud, siis tuli kiire minek. Andreas oskas eelmisel suvel pool-vanaisaks saada. No sedasi, et kui mina tulin tema ellu juba kahe olemasoleva poisiga, kelle ta väga omaks võttis, siis oma eelmises, 13aastases abielus, jõudis ta samamoodi omaks võtta ja üles kasvatada kaks last – poisi ja tüdruku. Nemad kaks on nüüd juba suured, aga omavahel väga lähedased on nad endiselt. Ja kui siis tema kõige vanem poeg naise võttis ja eelmisel suvel ka lapse sai, siis sai Andreasest hoobilt keset meie suvepuhkust peaaegu-vanaisa. Ta ise ütleb, et ta on poolvanaisa. Ma siis itsitan ikka takka, et ma olen siis veerandvanaema. Kentsakas ja armas on see lugu me jaoks.

Täna oli meil kindel plaan neile külla minna. Magustoit kaasa ja teele. Tan, kes maasikaid enda käes hoidis, oigles terve tee, et me teda piiname ja tal neid juba süüa ei luba. No maasikad ootasid enne söömist kohtumist besee ja topeltkreemiga ju 😛

Noored elavad kõrgel. Kui meie asume siin igapäevaselt 600 meetrit mere pinnast, siis nemad on 1200 meetri kõrgusel. Sinna pääsemine on omaette kunst. Mina ei julge siiani seda teed veel ise sõita. No nii kitsas ja kurviline ja kui teine auto vastu tuleb, siis möödumiseks peab üks kusagil seisma ja palvetama, et tee välmises servas sõitja sealt servalt alla ei lendaks. Aga ilus on muidugi ka. Kui mina sõitma ei pea 🙂

Mida kõrgemale me jõudsime, seda märjemaks ja külmemaks läks. Kohe jõudes oli autoaknast üsna märg vaade.

Ja autost väljudes selgus, et kui meil sajab vihma, siis pisut ülevalpool juba langeb laia lund.

Toas oli hea ja soe. Sõime maasikaid ja koort ja beseed ja ajasime juttu ja vaatasime armunult pisikest Luanat. Ohh, kuidas meil ka sellist kiiresti kasvavat pisikest oleks vaja 🙂  Tan võttis seda beebiga möllamist eriti tõsiselt, roomas ja rassis ja tassis ja sättis ja naerutas. “Kus on beebi? Siin on beebi!” – seda vana laiskloom Sidi nalja jõudis ta selle aja jooksul vist 300 korda teha ja iga kord oli see pisikese jaoks naljaks.

Kaks tundi hiljem kattis maad tige lumekiht. Happy sõi lund ja Tan oli lihtsalt häpi ja mürgeldas oma kevadvormis talveilmas täie naudinguda 😀

Andreas sai oma lumes müdistamised ka tehtud – autol lebav lumevaip vajas veidi puhastamist 😀


Poolel teel mägedest all muutus lumi taas vihmaks ja orgudes istusid kinni üksikud pilved.

Tagasi kodus oli aga veelgi toredam olla. Soojem ja kuivem ka. Märjad riided kuivama ja ilmale vastavamad selga. Ikkagi ülestõusmispühad ja pühapäev ja natuke nagu sünnipäev ka. Lammas viis lambakoera jalutama. Või vastupidi 😀

Peaaegu 40ne mina…

… vot see peaaegu 40aastane mina ütleb vaid, et uskuge ja usaldage! Isennast ja oma valitud teed. Ja kui see tee ka on vahel raske või läheb vahepeal samm segi, siis minge edasi. Vakshaaval, sammhaaval, meeterhaaval, aga minge ja uskuge endasse ja kõike, mida te teete, tehke südamega ja südamest 🙂

Jälgi mind Facebookis:

7 thoughts on “Pühapäev. Koogipäev. Sündimise päev. Külaskäimise päev. Lumepäev. Ülestõusmise päev.”

  1. Õnne ei ole kunagi liiga palju! Seega saadan ka sinu peaaegu-sünnipäevaks ikka suured õnnekallid! 🙂 Vahva, kuidas Ilmataat oskab ühel maal nii vallatult vembutada! 😀

    Reply
    • Aitäh! Õnnekallid on alati toredad ?
      See ilmataat on siin tõepoolest üks tegus isemoodi tegelane. Igav ei hakka ?

      Reply
  2. Eva – hakkasin Sinu kirjutusi lugema peale seda, kui tegid üleskutse väiksele Vancule kirjutada. Seda me ka tegime.
    Peale seda ilmus vahel harva mõni postitus ning ma lausa ootasin neid.
    Kõige vahvam uudis lugeja poole pealt oli see, kui peale erinevate blogide kokkutoomist postitad Sa siia palju rohkem 🙂
    Su juttudele elan kaasa õhtuti, kui jälle uue kirjatüki olen avastanud ning seda loen istudes oma suurema poja (3a) voodi ees maas ning ootan kuni ta uinub. Vahel ta magab juba ammu enne, kui ma olen jõudnud jutu lõpuni lugeda.
    Sulle on antud väga kirev elu ning Sa oskad seda nii hästi kirja panna – lugedes tekib vahel tunne nagu loeksin ilukirjandust 😀
    Vahva, et oled nii julge ning räägid kõigest nagu juhtunust oma vanaisa ja Sinu vahel ning samas seda siin, et oled lapsendatud.
    Hoian Sulle ja Su perele pöialt, et elu oleks ikka väga ilus ja kirju nagu nõud Su köögis 😀
    Ilusat juubeliaastat 😉

    Reply
    • Ohh, aitäh Lisett heade soovide ja õnnesoovide ja kogu kommentaari eest! Nii ilus ja hea ja oluline on mulle Su tagasiside. Kohe väga-väga! Kõike imelist ja head Sulle ja Su lastele. Haldjatolmu ka! <3

      Reply
  3. Soe ja Nunnu lugu….Te olete NIII muhedad ja ma tahax ka teie koogi-kaootilistest-pyhapäevadest osa saada :P..Kallid Teile kõigile 🙂

    Reply
    • Sina oled ka nunnu! 🙂 Ja koogipühapäevasid saame me pidada koos ka distanstilt. Kuigi päriselt koos oleks nii palju ägedam. Unistame 🙂

      Reply

Leave a comment