Pikad pühad, sibulamunad ja mis kõik veel

Denny hakkas meil kontoris juba kuu aega tagasi rääkima, et varsti on lihavõtted ja mida me siis ikka sööme ja teeme. Ma kehitasin õlgu, et no Eestis sõime me pühade ajal pashat ja kulitši, aga kuna need kuuluvad mu ema lihavõtterepertuaari, siis sel aastal piirduvad minu tegemised vaid munade keetmisega. Denny imestas. Mina imestasin vastu ja siis lihtsalt muigasin omaette, et noor näljane mees, muust ei mõtle kui toidust. No nagu söömiseks oleks tal mingit põhjust vaja, sest söögiteema on meil nagunii iga päev siin põhiline 😀

Aga siis taipas Andreas mulle valgustada tagamaid – olgu nende jõuludega, kuidas on, aga sakslaste jaoks on aasta kõige tähtsam püha lihavõtted ja siis nad vaaritavad ja söövad ja vaaritavad ja söövad veel ja veel. Olgu, saan aru. Šveitslaste suhtumine on jahedam ja rohkem sarnane meie arusaamadele. No et kõigepealt ei kasva reedel isegi muru ja siis värvime mune ja siis sööme mune ja lihtsalt oleme. Ja no ok, neil siin on ka ammusest ajast juba šokolaadist jänesed ja munad, mida justnagu peaks lihavõtete paiku kilodega suutma süüa. Me saime ühest poolhiigeljänesest juba kuu aega tagasi isu täis. Seega minu meelest on siin kõigil juba enne lihavõtteid šokolaadist totaalne kopp ees. Isegi Vancul. Ehk et need pühad tähendavad lihtsalt neli päeva kestvat minipuhkust – esmaspäev on ka vaba ja täna, teisipäeval, me siin siis lõpuks virgume. 😀

Pühade lähenedes sai selgeks, et Dennyl on kindel plaan ka meid oma suure lihavõtte-elevusega nakatada. Nii palju läksime me selle aktsiooniga siis kaasa, et nõustusime neljapäeval veidi tõsisema lõuna maha pidada. Suure sorteerimise ja praakimise tulemusel nägi kontor neljapäeva ennelõunal endiselt välja nagu paras plahavatus ja seda olukorda ei teinud paremaks agar Happy, kes avastas, et kiirköitjatega saab mängida ja neid lohistada ja lõgistada.

Seda mängimise asja võttis see elukas ikka väga tõsiselt. Lisaks on ta eeskujulikult hoidnud oma talvekasuka uue kontori ja elamise jaoks seljas. Mõtle kui tore on uues kohas kõik ikka kohe omaks teha ja enda järgi heledamaks karvatada. Minu ähvarduste peale ta kiilaks ajada, ta vaid irvitab ja ootab huviga, millal ometi juba uude kodusse hullama pääseb. Kasvanud on ta ka. Eile just mõõtsin. Tema turi on mulle pea poolde reide ja pea on puusani. Või olen siis mina vananemisega madalamaks vajunud. Aga suur on ta küll. Naljalt nii suuri koeri siin ringi ei liigu. 🙂

Neljapäeva lõunal läksime siis sööma. Mul oli miskipärast juba enne söömist kõht täis. Meil kõigil on omad lemmikud ja koha osas kokkuleppele jõudmine on paras tegemine. Ühes kohas, keset Wili linna, leiame me aga kõik alati midagi meelepärast. Sinna me siis suundusimegi. Mina piirdusin maisitõlvikuga. Endiselt ei oska ma seda veel multikategelaste komble osavalt süüa, aga hea oli ta küll. Lõuna oli tore ja Denny sõi mitme eest ja oli õnnelik. See oligi peamine.

Tagasi parklasse jalutades põikasime Wili peatänavalt läbi. Andrease lapsepõlves oli see lihtsalt kohvikute ja poodidega ääristatud tänav, kus auto sai otse ukse ette parkida. Tal on sellest ajast hulgaliselt armsaid mälestusi, küll emaga kohvikus- ja isaga poeskäimistest. Kaasajal on see liiklusele suletud jalakäijate ala ja sellel tänaval leiavad aset ka suuremad rahvasündmused linnas. Näiteks vastlakarnevali rongkäik ja jõuluturg. Praegusel hetkel on seal aiandusväljapanek. See tähendab seda, et kogu peatänav on lahedalt palistatud väga erinevat tegu ja nägu pisikeste aiasaarte või -nurgakestega. Kohalikud ettevõtted saavad seal oma tegemisi eksponeerida mesitarudest peegliteni ja taimedest taaskasutatud plastikuni. No umbes nagu meil seal Balti Jaama kandis see aiakunsti värk Tallinna Vanalinna Päevade paiku, aga suuremalt ja kuidagi avaramalt.

See roostes autoga plats on minu lemmik. Ja mu teine lemmik on erinevatest materjalidest  ringrada, mida soovitatakse läbida paljajalu. Suured inimesed nihelesid häbelikult ja vaatasid, kuidas pisimad tiirutasid üle golfipallide ja tennispallide ja kastanimunade ja kuusekäbide ja kiviklibu ja liiva ja kruusa ja mulla ja süte ja turvaklaasi puru ja plaatide ja muru ja samblamätaste ja nuluokste ja saepuru ja koorelaastude ja oksaseibide ja mille kõige veel. Hirmus äge minu meelest ja kui me poleks kiirustanud, siis oleksin ma juba sealsamas ka tiirutama läinud. Aga ma veel teen selle triki ära koos poistega varsti 🙂

Reedel oli vaikne. No kohe nii vaikne, et muru ei kasvanud ja sisuliselt ma vist lugesin ja magasingi päeva maha. Andreas mängis poistega. Alguses ühega ja siis teisega ja siis mõlemaga ja siis eraldi ja siis üksinda. Vahepeal käis ta mind vaatamas. Minu kõrvad istuvad talle suurepäraselt! Meil on vist teist paari ka vaja. 😀

Pühapäeva hommikul vaevles ta motivatsioonikriisis. No teha on nii palju – tööd ja pakkida ja kolida ja korraldada ja mida kõike veel ja kogu aeg tundub, et mitte midagi ei jõua. Ja nii ta siis istus ja vahtis lakke. Kuni ma hiirekõrvad pähe tõmbasin ja talle kana-, või tema puhul siis kukemütsi, pähe suskasin.

Esimese ehmatuse järel leidis ta selle endale täitsa passivat. Lihavõtted ju ikkagi. Tan oli lammas, Happy oli koer ja Vanc teatas, et tema on poiss ja ei keegi muu. Või ok, siga võib ta korraga ka olla, sest ta on sea-aastal sündinud, siiani protsestis ta selle vastu ägedalt. No et tema ei taha olla sea-aastal sündinud. Tundub, et see probleem on ennast ise ära lahendanud, aga kuna meil seakostüümi pole, siis on ta endiselt lihtsalt Vanc, kelle ema on hiigelsuur hiir ja isa on sedapuhku kukk. 😀

Ega siis asi polnud täna karnevalis. Kukemüts oli vaid sissejuhatus! Meil oli 30 muna, mis ootasid tuunimist!

Ma avastasin poest juba poolteist kuud tagasi pakitud sibulakoored ja näitasin neid Andreasele. Tema ei reageerinud ja ma siis seletasin, et vaata, teil on asjad juba kenasti kõik valmis, maksa paar franki/euri ja lähed mune keetma, meie ikka käime kaks nädalat enne lihavõtteid Selveris sibulaid koorimas, et kuidagigi norm täis saada. Ta vaatas mind tuhmil pilgul ja mina mõtlesin itsitades, et ehhh, mehed, kust nemad teavad, millest need naised peavad läbi roomama, et kogu seda elamise ilu luua 😛 Sel hetkel ma veel ei taibanud, et tal polnud halli aimugi, mille jaoks kellegi peaks mingeid sibulakoori vaja olema. 😀

Pühad lähenesid ja ma vaatasin ja kaalusin erinevaid variante. Sibulakoortega kohtusin mitmes variandis. Ühes poes olid need ühtlasemalt kollakamad, teises oli pakis segu punastest ja kollastest. Minu eesmärk oli kindlasti leida midagi, milles ka poisid kaasa lööksid ilma pirisemiseta. Lõpuks väljusin ma neljapäeval poest kolme kasti maasikate ja kotitäie nendesamade kollaste sibulakoortega. Igaks juhuks oli mul kodus kapis varuks mingid Eestist kaasatulnud tablettvärvid. Seega äädika ostsin ka. Ma juba aimasin, et see sibulakoorevärk on Vancu jaoks midagi, mida ta puudutada ei taha. Ma ei eksinud. Vanc hiivas end kustumise peale esimesena kohale, vaatas üle laual olevad esemed, teatas, et SEE ajab nutma ja kadus padjakuhjade vahele piiksuvat austrit mängima enne kui teised kohale jõudsid.

Kui me viimati sibulatega mune värvisin, oli Tan veel üsna pisike. Seega vajas ta esimese munaga väikest juhendamist. Siis selgus aga, et ka Andreas pole elu sees teinud ega isegi mitte näinud sibulakoortega värvitud mune. Kaevasin kiiresti siitsamast blogist näidismaterjaliks välja 2010 aasta munade pildid ja mees armus. Tema polevat midagi sellist kunagi varem näinud. Tema lapsepõlves olid kõik munad kirevad nagu ikka. Näitasin esimese ette ja mul oli kõva plaan lasta neil kahepeale 20 muna ära kaunistada ja jätta viimased 10 Vancule muudmoodi kaunistamiseks, aga ei saanud nad pidama enne, kui 25 muna oli kenasti sisse mässitud ja suurde potti surutud.

Kuniks kõik munad, nii sibulakasukates kui ka tavalised valged keesid, ootas lömmis kukepeaga mees kannatlikult järgmist tegutsemise sessiooni. Tuli välja, et kukel on kiire tukastamise aeg – üks silm magab, teine mängib ja lõualott on kenasti rinnale puhkama asetatud. Happy ronis ka siia pildile, et küsida, kuidas see ometi võimalik on. No näed, Happy, on. Kuked on meil osavad. Isegi munevad, mis siis veel muu üle imestada. 😀

Valged munad said valmis ja värvid meelitasid kohale isegi Vancu. Vancu pani kausid ja mina kuuma vee ja äädika valmis ja tema siis asus värvitablette lahustama. Andrease tuli ka, sest tema ei jää võimalusel ühestki sellisest asjast kõrvale. Tan arvas, et tema munakaunistamise norm on selleks aastaks täis ja Happy jälgis kogu seda munatsirkust rahulikult kõrvalt. Viis valget muna läksid värvivanni.

Ja tulid mõningase solgutamise järel sealt vannist ilusa ja värvilisena välja. Vancu lemmik oli kõige tavalisem kollane. Teadagi miks – see ju Pikachu värv. Mulle meeldisid sinine. Ma püüdsin Vancut värvimise ajal ikka veenda, et kui me nüüd valmis saame, siis äkki ta sel aastal soovib ka koos meiega võidukoksida ja muna maitsta. Ta pole oma 9 eluaasta jooksul seda veel kordagi teinud. Ei praetult, ei keedetult. Koksima oli ta sel korral valmis küll, aga süüa võivat me neid ikka ise. Polevat veel see päev, kui tema on valmis. Aga seda lugu, kuidas mina oma elu esimese muna ühel kuumal suvepäeval Kloogarannas sõin, seda kuulab ta iga kord ikka ja jälle huviga. Ise küsib, et ma uuesti räägiksin, kuidas mamma sõbranna, tädi Helga, oma lõunasöögi-kotikega alati randa keedumune kaasa võttis ja neid mõnuga sõi.

Tegelikult on see huvitav, kuidas kõik asjad peavad Vancu jaoks enne selged olema, kui ta midagi teha saab. Eriti käib see söömise kohta. Talle meeldib söögist rääkida. Söömine on iseasi. Aga et kindel “ei” saaks oma teed minna, selleks on vaja asja enne analüüsida ja hoolega iga kandi pealt kaaluda. Kuna ma ise toitusin enne ülikooli minemist sisuliselt veest ja leivast ja hiljem lisandus valikusse ka kartul ja sedagi hakkasin ma sööma alles ma ei tea mis vanuses, siis ma üldse ei imesta, kui keegi ei suuda või taha midagi süüa. Kõige jubedam on see, kui midagi toppima või sundima hakatakse – ma laseks õhku iga asutuse, kus kõigile lastele kehtib sunduslik kolme ampsu reegel ja sellest räägin ma teile ühel päeval veel ilmatuma loo, aga tädi Helgaga oli mul mingi eriline söögi-usaldus. Juba päris pisikesest peale. Tal õnnestus mulle täiest möödaminnes huvitavaid uusi asju tutvustada ja need hakkasid mulle meeldima. Kord käisin ma isegi ühe peo ajal tägi Helga mammale köögis salaja seletamas, et mulle kodus üldse süüa ei anta ja mul on nüüd ja kohe ilmtingimata vaja saada neid tibatillukesi marineeritud männiriisikaid sealt külmkapi ülemiselt riiulilt. Ma olin sel ajal ehk 4ne 😛

Sibulakoortega munad said ka valmis ja Andreas läks neid puhastama ja pesema. Kuna Vancu mune süüa ei planeerinud, siis napsasin ma laualt tema lemmikmuna ja värvisin sellele silmnäo pähe.

Ma sain ka sel aastal siis oma munakaunistamise normi täis. Mis te arvate, kas sellest sai Vancu lemmikmuna läbi aegade? Loomulikult! 🙂

Ja siis istus härra Kukk uuesti maha ja imetles munatulemust. Mõtleks, ise tegin! Mina ise tegin! No mingi lammas tegi ka neid, aga no me kahekesi koos päris ise tegime seesugused kaunid peaaegu kullast munad. Sibulaga! Ja me isegi ei nutnud. Ai-ai-ai, kui nunnud nad on! Minu munakaunitarid! 😀

Uuris ja hellitas neid seal kohe jupp aega, keerutas igaüht eraldi peos ja mina pidin siis pilte tegema, et ta saaks neid muuseas ka oma vanematele saata ja uhkusega näidata, millega ta hakkama on saanud. See uuenduslik lähenemine pühadele munadele olevat tema vaieldamatu lemmikstiil. Ma ei ütle midagi. Lapsena ma suisa vihkasin neid sibulamunasid. Ma ju unistasin neist kirevatest munadest, mis tema jaoks nii tavalised olid. Ehk siis muhe kukk ja tema mahedate vabakanade mahedad munad 😀

Ja kui härra Kukk oma munaeufooriast tagasi meie sekka maandus, siis selgus, et homme, ehk siis pühapäeval, läheme me mägedesse külla pisikesele Luanale. (Sellest lumisest seiklusest kirjutasin ma juba kaks päeva tagasi, eelmises postituses.) Tore, et Andreas seda mulle pühapäeva hommikul ei ütelnud, sest Luanale ei saa ma külla minna ilma isetehtud kingituseta. Liiga armas on see pisike tüdrukutirts me jaoks.

Sõitsime kontorisse, ma kühveldasin oma värvid ja pintslid ja pisikese kotitooriku ja juba valgeks võõbatud põhjaga puidust sildi kokku ja kimasime koju tagasi. Kuna Luana pole ei haldjas ega printsess vaid on üks armas titatüdruk rohetavate mägiaasade keskelt, mille taustal selge ilmaga kivised mäetipud kõrguvad, siis lill ja lepatriinu on täitsa tema teema. Mõned tunnid hiljem oli olemas:

Sama soojaga tupsutasin ka juba jõuludest viimase vormistamise ootel olnud beebibodidel südamed punaseks. Nüüd jääb veel vaid värvide kinnitriikimine oma aega ootama 🙂

Andreasel oli igav. Ta tahtis ka hirmsasti midagi teha. Kõike muud, kui pakkida ja koristada. Kuigi ma pakkusin talle, et ma joonistan jooned ette ja ta võib servast juba mu asju värvima hakata, siis ta pelgas pintsleid ja seda, et kui nässu läheb, siis mul pole meil rohkem uusi toorikuid ja no mida kõike veel. Seega otsustas ta oma aega sisustada teisel pool lauda mandalaid värvides. See oli tol õhtul tal juba teine pilt. Pühapäeval lisandus veel ka kolmas. Ta ikka jaksab! Ja Tan on üsna samast mastist mees. Igav nendega pole. 🙂