Jälle see kolimine ehk maikuu, ma ootan sind!

Kontor on kolitud ja enamvähem paigas. Vähemalt minu ja Denny osa. Andreasel on veel mõned kaustad läbi vaadata. Aga üldiselt on ta jõudnud oma ookeanisügaviku põhja ja kammib seal hulpiva jäämäe juuri juba. Terve nädalavahetuse ta siin hoolega lappas ja sorteeris ja viskas minema. Üldiselt mulle see tema kolimine meeldib. Ma isegi mõtlesin, et ehk peaksin seda filmima, sest see on huvitav. No nagu ulmefilm või nii. 97 protsenti asju lendab ühte suurde hunnikusse äraviskamiseks. Kõik läbisegi ja võimalikult laialipillutatult. Keset kontorit on suur kuhi. Ja siis mina tassin järgmise rea jälle talle ette ja tema jätkab samas vaimus.

Ja kui tema edasi liigub, siis mina, vana harakaprintsess, sukeldun hunnikusse ja saan jälle eelmist laari sorteerida. Paber siia, papp sinna. Ilusad, sirged ja puhtad ja värvilised lähevad kõrvale. Cd-plaadid siia – neid läheb mul või mõnel mu lasteaiaõpetajast sõbrannal kindlasti millekski vaja. Plastik siia – ka seal on kindlasti midagi olulist, mida filtrist läbi lasta. Akud ja patareid ja elektroonika siia. Kribikrabu sinna. Siblimist jagub ja mitte kõik ei lähe siit uksest välja prügina. Teate seda tunnet, kui varandus terendab? 😉

Kokkuvõttes on meil siin uues kohas nüüd ruumi varasemaga võrreldes topelt ja asju poole vähem. Plaanid on muidugi ka suuremad kui varem. Näiteks pean ma sobiva diivani leidma. Mina, sest nemad teevad tööd. Aga diivanist on meil kolmel kõigil täiesti erineva arusaam. Denny tahab nahkdiivanit. Soovitavalt punast või musta. Andreas ei taha musta ega nahka. Tema tahab mingit kontorisõbralikku viisakat ja mugavat, aga mitte liiga mugavat, ontlikus toonis istumisaset. Mehed, eksole. Mulle ei sobi ükski neist soovidest. Aa, Denny arvas ka, et ideaalne, kui diivanist saaks voodi teha. Muidugi, kontoris peab saama ka magada! Tegelikult on diivan neile kahele vaid unistuse pikendus. Tegelik soov on see, et seinal on suur ekraan, kus vajadusel saab muuhulgas klientidele projekte tutvustada, aga ilmselgelt on sel ekraanil neile endile olulisem tähtsus hoopis Nintendo-mängude mängimise mõttes. Ja seda diivanit (ja voodit) on neile just telekamängude mängimise jaoks vaja. Tööl peab ju saama ka puhata ja mängida. Mitte. et neil kummalgi kodus poleks voodist, diivanit ja Nintendo-mänge 😀

Mina otsin ilusat diivanit. Ta peab olema mõnus ja mugav istumiseks ja vajadusel sobima ka uinakuks. Ta peab ilus olema nii eest, tagant kui küljelt. Materjal peab mõnus katsuda olema ja seda peab saama pesta ja triikida. Jajaa, istmik triigib diivanit nagunii, aga mul on vaja seda triikida hoopis selleks, et ma olen üsna kindel, et punast kollaste mummudega diivanit ma siit ilmast taskukohase hinnaga ei leia ja pean selle kanga ise endale sobivaks tuunima. Ikea uued asjad on liiga kallid ja kasutatud on juba sellises vormis, et enam ei kannata kasutamist väga. Nende kvaliteet on aastatega nii olematuks muutnud kahjuks. Ma olen siin leidnud igasugu vana-aegseid asju, kus saaks vajadusel kanga ära vahetada ja puidust osalt laki maha kraapida-nühkida ja siis värvida. Mõtleks – oranzhi puitosaga kollane diivan valgete täppidega! Aga mitte ükski neist minu pakututest ei meeldi jälle Andreasele. Dennyle nagunii mitte. Seega diivanit meil veel pole ja esialgu saame ilma hakkama. Aga igava diivaniga mina ei lepi ja hetkelgi on mul siin 12 võimalikku kandidaati jälgmisel. Tulgu siis või mitu juba, igale ühele oma. 😛

***

Täna istun ma siin ja koostan nimekirja asjadest, mida me oma elamises peame liigutama vanalt pinnalt uuele. Ka kodu kolimine peab toimuma kohevarsti. Kogu see kolimiste korraldamine läbi helendava ekraani on üks paras peavalu ja ometi on see kõik enne maikuud juba minevik. Ma teeksin asju ikka vanamoodsalt, mulle kolimine meeldib, aga elu ja aeg tahavad hetkel veidi teisiti. Mulle on alati see siinsete kolimiste värk paras müsteerium olnud. Esiteks elab suur enamus inimesi siin üürikates ja see on täiesti normaalne praktika, keegi ei tunne, et peaks ise pinda omama. Pigem vastupidi, lihstam on seda mitte omada. Ja ka elukoha vahetamine on tavaline praktika – paar aastat siin, paar seal. Pidev liikumine pole probleem. See on meile, eestlastele, suhtelist võõras, ma pakun. Ja eriti see, et esimesel võimalusel tahetakse ikka midagi ise omada. Kasvõi pangaga igavesti abielus olles. On ju nii? Isegi võlaga, aga ikkagi oma, on see siht meie jaoks. Siin mitte. Võlga on tark vältida ja üüripinnal elamine on norm.

Teine veider asi minu jaoks on siin aeg. Ma vahetasin omal ajal Tartus ja hiljem Tallinnas elamisi piisavalt, et omada ettekujutust sellest, kuidas asjad Eestis käivad. Otsid kohad, millele pilk peale visata, vaatama pääsed kiiresti, rahanumbrid kordad ja kontrollid üle, vaatad, kas kraanist vesi tuleb ja vetsust alla läheb, küsid, kas pliit töötab ja radikas toimib ja ongi enavähem kõik. Lööd käed ja üsna sageli on võimalus sisse kolida kasvõi kohe täna. Ma vist pole mitte kunagi Eestis kauem oodanud kui kuu aega kellegi eelmise väljakolimist. Kõik on kiire, sujuv ja ladus.

Aga siin on sul vaja leida endale elamine, millesse sa saad sisse kolida kõige varem 3-4 kuu pärast. Jah, on erandeid, kuhu saab kolida ka kohe, aga selline valik sobib pigem neile, kes alles saabusid riiki (kuigi see on ebaseduslik, siis mõned pinnad on üürmiseks vaid šveitslastele) või tassib raha puuga seljas ning on valmis maksma need 3-4 kuud kahe erineva üürika eest. Reeglina elab korterit vaatama minnes seal keegi samal ajal veel sees. Kui korter pole uhiuus ja keegi sees ei ela, siis on kohe küsimus, miks ei ela, mis on valesti. Samal ajal on sul eelmise kohaga leping, et sa pead eelnevalt oma planeeritavast lahkumisest teada andma 3-6 kuud. No ei kattu need perioodid mitte alati. Ja Andreasel on absoluutselt kindel põhimõte, et vana ei saa enne ära öelda, kui uuega on sobiv leping juba olemas. No ja leia siis selline, eksole. Valik on kohe piiratum. Kui Sa sobiva elamise leiad, lepingud allkirjastad, siis kõik on kohe ehk mitu kuud varem selge, millal pead sa paberi peal vanast kohast läinud olema. Millal sa aga uue koha võtmed saad, pole alati üldse mitte selge. See sõltub mitmest asjast ja selgub võibolla alles paar nädalat enne kolimist.

Meie leping saab läbi aprilliga. See tähendab, et sel korral peame me võtmed üle andma 28. aprillil, sest edasi on nädalavahetus ja pühad. Minu sünnipäev on ka, aga seda nad ei tea 😛 Uus koht on juba jupp aega vaba, me sõidame sellest iga päev vähemalt kaks korda mööda, aga täna selgus, et ei, enne kui me võtmed saame, et asju hakata tassima, tahavad nad veel seinad ikka uuesti üle värvida. Täna nad seal seda teevadki. Võtmed saame 24. aprill. Nädala sees on inimesed tööl ja õhtul kolistada pole ok. No isegi nõudepesumasinat ei tohi pärast kella 20 kasutada, mis siis veel kolimisest rääkida. Lisaks tuleb vana elamine mikroskoopiliselt puhtaks küürida enne üleandmist. Ma teile meie eelmise kolimise koristustöödest võiksin rääkida… või mis ma räägin. Ma parem näitan teile piinatud Andreasest, kes iga kord seda pilti nähes oigama hakkab (oigab praegu ka siin!) 😀

Me jõudsime selles vanas, aga vastrenorveeritud korteris elada 2015 aasta suvel napid 3 kuud ja enne seda käis Andreas seal vaid 3 kuud magamas. Kui ta parasjagu Eestis ei olnud. Seega polnud seal justnagu muud puhastada kui vaid tolm kokku tupsutada ja edasi liikuda. Aga kus sa sellega. Kolimine tähendas hullunud kolmpäevast küürimist. Iga viimane kui akna päikesekaitse ribi pidi särama nii seest kui väljast. Muust rääkimata. Meie lahkudes oli korter nagu uhiuus ja ma usun täie veendumusega, et ka ükski kasutuses olnud haigla esindusruum pole iial puhtam olnud.

Kui me Eestis kortereid vahetades pühkisime puru ja tolmu kokku, pesime põrandad, köögi ja vetsu ja heal juhul ka aknad puhtaks, siis oli asi päris kindlasti valmis pleandmiseks. Sest iga kord sisse kolides alustasime me alati nagunii suurpuhastusega, et sisse kolida. Siin näeb rutiin ette, et sa kolid välja, vuntsid elamise üles nii nagu sind ja kedagi enne sind seal elanud pole, vajadusel see veel siis ka värvitakse üle jms – ma pole veel näinud mitte ühtegi elupaika, kus seinavärv oleks olnud midagi muud kui lihtsalt valge. Ise seda värvida loomulikult ei tohi. Ja siis tuleb haldavast firmast spets oma nimekirja ja valgete kinnaste ja vatipulkadega ja hakkab igat mõeldamatut avaust nendega läbi käima. Kui asi pole piisavalt korras, siis alustad uuesti. Meie 2015 aastat üleandmine läks kenasti, aga see 2 tundi, kui asju kontrolliti, oli Andreas nagu sütel, et kas on ikka piisav. Eks ta, vaeseke, oli veel traumeeritud oma viimasest kolimisest. Tollest tutikast peenest kohast välja kolides küüris ta üksi ja koos brigaadiga, see polnud piisav. Siis veel kord koos kogu birgaadiga ja siis võeti ninakirtsudes asi vastu. Ta oli seal elanud vähem kui aasta ja korter nägi välja ka koos tema elu ja asjadega minu jaoks nagu hotell, mida iga päev küüritakse ja kraamitakse. Aga näe, polnud piisav. Muidugi saab ka kalli raha eest koristusfirma tellida.

Kolimised on siin nii tavalised. Keegi kogu aeg kolib. Ja kolimislugude valik on kirev. Ka Andreasel on igasugu ulmekaid rääkida. Alustades sellest, kuidas tema lapsepõlves juhtus kord ka nii, et kuigi kolimine oli pikalt planeeritud nagu ikka, siis kokkuvõttes kolisid nemad välja samal ajal, kui teine pere sisse. Ja kord olla ka keegi enne oma kola juba sisse kolinud, kui nemad üldse välja said. Ehk kõik on võimalik.

***

Ja siin ma istun. Tahaks juba kolida, aga ei saa. Tahaks vanas kohas juba hambaharjaga põrandat pesta, aga pole mõtet, sest kogu see kamp paterdab seal ringi ja kaks korda ma sellist asja ühes kohas keeldun tegemast. Peas võin ma praegu ehitada suure linna, aga käega pole võimalik midagi teha. Ja see ajab mind hullult närvi. Tegutseda tahaks ju. Igal juhul on asi kindel, et sel korral peab meie eest kolima kolimisfirma. Esiteks napib aega, teiseks on Andrease selg selline, mis tassimist ei kannata ja minu nabasong arvab asjast sama, kuigi ma teda endiselt uljalt ignoreerin.

Et siis kolimisfirma. Esimene pakkumine oli ca 3000 raha, et 20 kasti ja väiksemad mööblijupid, neli voodit ja üks lahtimonteeritud kapp saaks terpist alla, autosse, 10 km sõitu, autost välja ja trepist üles. Ma langesin enamvähem minestusse. Andreas ohkas, et ta kartis, et see pakkiumine tuleb ligi 4 tonni. Ma olin seepeale lihtsalt vait. Lõpuks leidis ta siiski ikka midagi soodsamat ka ja need tulevad nüüd täna õhtul meie juurde ligipääsetavust ja plaani ja hinda kinnitama, aga no hallooo, see hinnaklass on ebanormaalne. Mulle meeldisid Eestis kolimised ikka palju rohkem 😀

VÄRSKENDUS:

Kell oli just 16:33 ja me sättisime end kodu suunas, et olla kolitava koorma hindamiseks ja mõõtmiseks valmis. Ma kribasin isegi nimekirjad tubade kaupa valmis, et mis ja kas ja kuhu. Kaks minutit enne uksest välja astumist helistas kolimisfirma juhataja ja vabandas, et nad täna kahjuks siiski ei jõua. Nad ikka veel kolivad oma tänast klienti ja plaanid on pehmelt öeldes seal kohas, sest kolitav 2 meetri kõrgune kapp ei mahtunud uude kohta. Kapiomanik lõikas siis selle seal käigupealt horisontaalis pooleks, jupid välja ja nad nüüd kogu kambaga ehitavad seda seal kokku tagasi nii, et see mahuks. Vabandus on nii veenev ja naljakas, et me otsustasime seda uskuda. Homme kell 14 on nad aga kindlasti juba meie juures. 😀