Kuidas on teie kogemused internetist sõprade ja armastuse otsingutega?
Aasta oli siis 2001, kui ma armsalt ja naiivselt oma elu esimese sõbraotsimise konto tegin ühes välismaises sõbraotsimise kohas. Pidasin rangelt joont, et otsin tõepoolest vaid sõprust, mitte midagi enamat ega ka mitte midagi hämaramat. Juttu jätkus kauemaks, põnev ja tore oli huvitavate inimestega rääkida, aga miskit targemat sellest ei arenenud. Mõned ebameeldivamad suhtlemised kirjutasin kooliraha arvele. See oli täiesti teine ajastu veel. 2003 proovisin samas kohas uuesti, siis juba otsisin kindlama sihiga endale ikka päriskaaslast, aga elul olid omad plaanid. Ja 2007. aasta suvel olin jälle samas olukorras tagasi – mul oli jälle vaja leida uus mees. Sedapuhku olin ma tõeliselt meelheitel ja püüdsin õnne ka Eesti lehtedel. See seiklus jäi kibedaks ja lühikeseks, aga allpool toon teieni selle kõige pirakama pirni sellest mõrudast seiklusest. Välismaa tutvusmissaidilt kogusin ma aga järgnenud poolaasta jooksul enne, kui ka selle sulgesin, endale vahva seltskonna sõpru üle maailma, kellest mõnest said tõelised sõbrad ka päriselus.
2014. aasta märtsi viimasel päeval algas taas uus ajajärk. Välismaa leht, kus mõned mu reaalse elu sõbrad omi asju juba ajasid, vajas huvi pärast uudistamist. Sealt leidis kõiksugu karvaseid ja sulelisi lähemalt ja kaugemalt ja see oli mu jubetu graafiku juures lihtsalt üks põnev ajaviide. Ma olin jälle marulühikese turris peaga ja endiselt hull üksikema, kes käis veel koolis ja kahes kohas tööl. Sedapuhku polnud ma aga enam üldse mitte meeleheitel, sest mul polnud selleks lihtsalt aega. Ja no eks omajagu vett oli ka merre juba voolanud. Ma olin hoopis peenelt sarkastiline ja omas mahlas ennast paljudest taakadest juba vabaks marineerinud. Olin neis internetist meesteotsimiste asjades selleks ajaks vana kala. Teadsin täpselt, kuidas vältida suvalisi õnneotsijaid ja udujutu-meeste-horde. Mu profiilipilt hirmutas sellised juba minema 😛
Ma lihtsalt tegin oma pisikese kontokese ja siis vaatlesin. Võtsin asja huumoriga ja lihtsalt suhtlesin inimestega. Täiesti normaalne ja turvaline oli vahetada paar lauset ja kui tüüp oli kusagil Tallinnas, siis leppida kohe kokku päriskohtumine nt Solarise keskuses – piisavalt rahvast ja kaameraid ja mugav jätkata oma teed üksinda või maanduda koos kohvikus. Mitte mingeid ootusi ega lootusi, lihtsalt loomulik põnevus uute inimestega tutvumisest. Ma ei pidanud küll täpselt arvestust, aga näppudel arvutades saan ma tulemuse, kus 2014. aasta aprillis ja mais jõudsin ma kindlasti mingi 20 korda Komeeti kohvile ja koogile. Mõnel päeval ka kahel korral. Ma sel ajal vist suurt muud ei söönudki 😛 Vaid üks neist tüüpidest oli kohalik, palju oli siin elavaid või ajutiselt peatuvaid välismaalasi või siis läbikäigul tegelasi. Igavesti kirev. Mai lõpuks olin sellest koogisöömisest tüdinud ja tegin muid asju.. kui 5. juuni õhtul mu telefon end kutsuvalt võdistas ja mulle kirjutas mingi Andreas ja küsis, kuidas meil siin Tallinnas ka ilm on. Edasine on imeline ajalugu, millest räägin mõni teine homme.
Nüüd aga, hopsti, tagasi üsna algusesse, et tuua teieni üks vana lugu minu ämbrisseastumisest, mida ma vahel ikka jutustan neile, kes on kõrvetada saanud ja lootust maha matmas. Ma olen hea näide sellest, kuidas võib igasugu äpardumiste järel ka peavõidu võita. Positiivset meelt teile! Otsige ja leidke! Ja haldjatolmu ka. Igaks juhuks 🙂
Juuli 2007
Sa ütlesid, et ma otsigu endale uus mees ja lastele uus isa. Ahastus mõtlesin ma hetkeks tõesti, et ehk see muudab midagi paremaks, et pööran uue lehekülje ja sukeldun reipalt uude reaalsusesse. Ehk leidub kuskil tõesti mees, kes mind tõeliselt tahab? Mees, kelle suhte- ja eluväärtused poleks nii erinevad minu omadest. Jah, ma tean, et mu lootused on väiksed. Aga tänaval vaatavad mehed minust läbi. Ilmselgelt olen ma oma kiilaspea ja tanksaabastega liiga isemoodi ja kokkuvõttes on mul otsa ees veel ka silt, et olen juba kellegi teise „oma“, sest mul on ju väikelaps käeotsas ja mis veel hullem – teine laps südame all alles kasvamas ja see juba paistab purjes kõhuna. Ma olen meeste jaoks lihtsalt kellegi naine, kellegi ema. Miks peaks keegi mind tahtma, kui mu oma laste isa mind ei taha. Või ehk siiski?
Tuttavad on läbiküsitletud, mitte ühtegi vaba meest pole koduturul pakkumises. Vähemalt mitte sellist, kellele mind isegi tutvustada võiks. Mis sellest, et olen lati nii alla lasknud. Valik on ikka suur ümmargune null.
Et siis internet? Ehk on see abiks. Viimane lootus. Hingasin rahulikult sisse ja välja ja panin oma kuulutuse ilusasti kirja. Kelmikalt isegi. Viha ega ängi ega ahastust mu jutus polnud. Oli selline tore malbe enesetutvustus, kus panin kirja lihtsalt mõned faktid ja kõik. Ja siis tegin südame kõvaks ja saatsin selle meheotsingukuulutuse netis paari portaali. Ühte välismaisesse ja kahte kohalikku.
Kirju tuli. Tuli palju. Eriti kohalikest portaalidest. Sooviti mind küll salasuhteks ja pakuti ennast sponosriks ja mida kõike veel. Esimesed “korralik abielumees otsib ausat kõrvalsuhet” tüübid võtsin ette ja sõimasin läbi, et kui selliseid troppe oleks vähem oleks maailm parem paik ja mina ei oleks praegu siin ega otsiks oma lastele uut isa. Nemad võiksid ka olla parem korralikud abielumehed. Vakka jäid ja minema kadusid. Oli ka neid, kes lisasid mu sõnagi vahetamata oma msni listi. Aga pärast paari kirja või põgusta vestlust, kui koorus välja, et mul on tegelikult ka laps, rääkimata isegi veel rasedusest, mehed kadusid. Käisin ka kahel põgusal kohtingul, mis mitte kuskile edasi ei viinud. Rase üksikema pole ju mingi minev kaup, pigem veider vaatamisväärsus.
Mõtlesin, et ok, miks ma teen enda elu kibedaks ja tekitan meestes asjatuid lootusi. Liiga palju oli mittevajalikku liiklust mu kontol. Soov leida partner jäi samaks, aga muutsin kaasteksti konkreetseks. Kirjutasin, et olen rase ja mul on väike laps ja ma otsin neile isa ja endale meest. Sellele järgnes täielik vaikus. Isegi umbkeelsed välismaalased olid korraga vait. Vaikus oli aga minu jaoks ärritav, sest see ei viinud mind mitte üheski suunas edasi. Sees kihvatas ja muutsin taas oma kuulutust:
„Kes on piisavalt tugev ja julge, ei karda kuuma päikest, kylma jääd, tugevat tormi, myristamist, hellust, soojust, värve, tugevaid tundeid ja kõike muud põnevat, astugu julgelt ligi 🙂
Kes otsib vaid seiklust ja soovib minu kiiluvees mugavalt sõita, jäägu parem oma sogasesse sooja vette edasi. Olen sygavalt väsinud muutliku meelega ja kahepalgelistest, valelikest meestest, kelle jaoks armastus, hoolimine, truudus ja ausus pole mingid väärtused.
PS Keda väikesed lapsed hirmutavad, hoidkugi parem eemale – mul on neid peagi kaks :)“
Vastuseid tuli suht ruttu ja üsna mitu. Nii mõnedki neist küsisid ikka üle, et kas info vastab tõele ja kui kuulsid, et jah, mul on laps ja ma olen rase, siis mõistagi kadusid. Selles mõttes hea ja lihtne, asjad kohe klaarid ja keegi ei pea pikalt nutma. Aga siis. Üks päev ootas mind kirjakastis kena kiri. Õigekiri täitsa nitshevoo. Väljenduslaad ka meesterahva kohta talutav. Kohe alguses kontrollis ta üle faktid, et kuidas ma suhtun alkoholi, suitsetamisesse. Vastasin samaga, et kõik oleks selge. Tema jaoks polnud mu rasedus probleem, lapsed talle meeldivad. Suitsetab vahel, aga mitte kunagi toas, kuid püüab maha jätta ja armumine ja uus suhe annaksid kindlasti selles julgustust. Kuna ma suitsetamist ei salli, aga nõrkustest võitusaamisesse suhtun hästi, siis polnud see mulle probleem. Joomist ei talu ma ka mitte, aga ta kirjutas juba minu küsimusi ennetavalt, et laste juuresolekul ei joo ega purjus peaga ringi ei liigu. Maksimum kord kuus tuleb sõpradega väike pidu ette. Noh, arvestades eelnevat elu, siis kord kuus elaksin ma selle joomise asja ehk üle. Tingimusel, kui mees muidu viks ja traks on ja minu ega laste elu selle pärast kuidagimoodi ei kannata. Ühesõnaga jutt oli ilus.
Ta saatis ka ühe pisikese kehva kvaliteediga pildi, ega sealt suurt midagi aru ei saanud – pildil olid kaks lapilist poissi ja auto lumes. Tema oli väidetavalt see püstine.
Ennast kirjeldas ta pika ja turkse poisina ja veel uuris, et ega tema pisike ülekaal ei ole mulle häiriv tegur. Ta olevat aastaid olnud enda sõnul „kaitsejõudude teenistuses“, aga hetkel tegeleb transoprditeenustega. Täpsemalt ma ei uurinud. Vanust oli tal 29 ja elus mõni kooselu ja suhe seljataga ja nüüd kindel siht silme ees leida naine, eluarmastus, luua pere ja kodu. Ühesõnaga jutt oli üsna kena.
Vahetasime paari päeva jooksul 4-5 kirja ja siis ta arvas, et me võiksime kohtuda. Ta liikuvat suvisel ajal sportlikult rattaga ja oli suure õhinaga nõus Piritalt minu juurde Õismäele väntama kasvõi kohe järgmisel päeval, et enam hetkegi ei peaks kaotama. Mul polnud kohtumise vastu vähimatki ja uudishimu oli ka üsna suur. Korraks pani elevus isegi unustama argimured ja ma tundsin, et vahelduseks on nii hea ja kerge hingata. Lootus puges tagasi mu hinge. Ehk on nii määratud, et asjad hakkavad sujuma? Vargsi ja väga arglikult, aga siiski ehk?!
Pidime kohtuma järgmisel õhtul ja minu jaoks oli plaan paigas. Kui ma aga hommikul arvuti taha istusin, siis leidsin eest hunniku kirju, kus ta muretses, et kuhu ma küll kadusin eelmisel õhtul. Kuigi olin ütelnud selgelt, et lähen last magama panema ja täna enam tagasi ei tule. See oli esimene kord, kui korraks sees jõnksatas, et no mida-mida, üldse pole mehel kannatust? Kontrollivat ja klammerduvat meest mul küll vaja ei olnud. Ta palus viimastes kirjades kiiresti endaga ühendust võtta, sest läheb arvuti tagant kohe minema ja mis siis küll saab, äkki me siis ei tabagi siin enam täna üksteist ja oioioi. Kirjutasin talle. Sain kohe vastuse, et tema telefon on see ja see ja vahetame numbreid, siis on asi kindlam. Kõhklesin, aga mõtlesin siis, et mu numbrit teavad nagunii igasugused, et mis vahet sel oleks. Andsin. Kohe helises telefon, helistati suvaliselt lauanumbrilt. Helistajaks oli mõistagi tema. Hääl oli meeldiv. Ehk küll pisut kõrge, aga väike elevusenoot on ju lubatud, kui sa plaanid kohtamist tundmatuga ja otsid oma ellu seda üht ja õiget. Jubepõnev!
Ta küsis kohe, et äkki saaksime juba varem kohtuda. Et õhtuni on ikka veel liiga palju aega. Ta läheb teeb kähku ühe tööasja Kadriorus ära ja siis kohe hakkab tulema. Lubas tunni pärast maja ees olla. Selgitasin siis kuhu ja mida. Elu aeg Tallinnas elanud inimesena oli talle väga keeruline midagi selgitada. No inimene lihtsalt ei teadnud ühtegi kohta ega maamärki ega asutust. Muudkui nuias, et anna aadress, anna aadress. Leidsin vaikselt endamisi, et aadressi ma talle küll ei anna. Telefoni juba teab, milleks nii palju infot tundmatule. Tema aga soovis aadressi, et siis on hea internetist vaadata, kuhu tulla. Andsin siis lähedal asuva maja aadressi. Seepeale kukkus ta ohkima, et tal pole pliiatsit, meelde ei jää ja internetist ei oska ta kuskilt sellist aadressi ostida. Nojah, mis siis ikka. Kuna ma olin lapsega üksi kodus, siis polnud mul plaani tema pärast küll kuskile kaugele ronida. Miski hoidis mind tagasi, aga põnnama lüüa ma ka ei tahtnud.
Lõpuks sai ta mu aadressi kuskile kirja ja suutsin talle enamvähem puust ja punaselt selgeks ka teha, kuhu tulla. Esilagsed poe juures kohtumised jäid ära, sest ma ei osanud poe aadressi talle ütelda ja nii ta siis pidi tunni pärast olema lihtsalt maja juures, mille aadressi ma talle ütlesin. Tund aega hiljem helises mu telefon. Vastasin ja alles siis meenus, et ta palus mul ju kõnele mitte vastata kuna tema kõneaeg olevat otsakorral. Palus mul hoopis tagasi helistada, aga seda palvet ma ingoreerisin, sest see lihtsalt tundus jabur, et tööl käiv täismees ei saa endale sutikest kõneaega lubada.
Ahjaa, see ka veel. Et tolle hommikuse pika kõne tegi ta oma eksnaise lauatelefonilt, kelle juures on tal lubatud elada seni, kuni leiab uue naise ja elu ja kodus. Irvitas veel vaikselt, et hea, et naist kodus pole, muidu ei lubaks ta iial mobiilile helistada. Ehh, on alles mured, mõtlesin ma mõrult ja tundsin ta eksile ühtaegu kaasa.
Ühesõnaga helistas ta tund aega hiljem nagu lubatud ja teatas, et peab vabandama, tööasjad veidi venivad ja ta annab kohe-kohe teada, kui linnast siiapoole väntama hakkab. Umbes tunni pärast ta siis helistaski uuesti ja pool tundi hiljem teatas juba, et on kohal. Meil oli lapsega aga parasjagu multikas pooleli ja riidedki vahetamata. Ta lubas oodata poe juures. Mul pole siiani halli aimugi, millise poe juures ta ootas. Igal juhul kui me 15 minutit hiljem õue jõudsime ja ringiga tolle maja juurde jalutasime, mille aadressi ma talle andnud olin, siis ei näinud ma esialgu mitte kuskil mitte kedagi. Pähe kargas korraks mõte, et ehk oli 15 minti ootamist talle pärast pikka väntamist liig ja läks juba minema. Helistasin prooviks. Maja ees posti najal najal seisis oma rattaloksu kõrval asotsiaalse välimusega vanamees ja kohmitses taskutes oma jubedalt lärmava helinaga telefoni järele. Helin kaikus pikalt ja kaeblikult üle kvartali ja kindlasti tulid kodudes igavlevad uudishimu-mutikesed akendele piiluma. Ma ei julgenud üles vaadata.
Ma ei eksinud. Seesama meesterahvas oligi minu kohtamispartner, kes lootis minust endale uut eluarmastust. Ta leidis üles oma telefoni ja kuna ma kõne juba katkestanud olin, siis vaatas uuriavalt enda ümber ringi. Tundsime teineteist ära. Astusin pisut lähemale. Umbes kolme meetri pealt kargas mulle näkku alkoholihais. Jah, võibolla tõesti on mul rasedusest tingitud eriti terav haistmine, aga kell 1 päeval ja üsna pika vahemaa kohta oli see ikka tappev küll. Mõttes volksatas läbi see tema väide, et max üks kord kuus sõpradega joob… ja lisasin irooniliselt muiates iseendale, et see üks kord on tal siis arvatavasti kestva ja katkematu väärtusega kuu ulatuses.
Ütlesin tere ja tema haaras kohe jutuotsa endale. Pakkus välja, et siin maja ees on nii tuuline ja jahe, et liigume äkki veidi varjulisemasse kohta. Valisin suuna, sest mul oli plaan temast kiirelt vabaneda ja minna lapsega oma vanemate juurde. Astusime 100 meetrit edasi ja siis ta arvas, et näe, siin on tore pink. Istume!
Ma ei tahtnud istuda. Hoidsin kramplikult kärusangadest kinni. Käru ja laps olid mind turvaelemendid, kilp ja kaitse, et ta mulle liiga lähedale ei tuleks. Istuda tema lähedale pisikesele viltusele pingile, mille istmelaudadest kolmest kaks puudusid, ei tundnud ma vähimatki vajadust. Seisin. Tema toetas ratta pingile ja seisis ka. Ja muudkui jutustas. Ja mina kuulasin ja kuulasin veel. Õigemini kuulsin ja vaatasin kramplikult mujale. Tema hambutu suu, osaliselt puuduv ja osaliselt augujuustu meenutavad esihambad panid mind tundma ennast ebamugavalt. Peast lendas läbi mitu mõtet. Kuidas saab nii? Ma ei teadnud, kuhu vaadata, sest talle otsa vaadates tundus mulle, et ta arvab siis kindlasti, et ma teda jõllitan ja noh, selline kinnine ring. Ohutum oli äraolevalt mujale vaadata. Teda see ei seganud, sest ta oli jutustamisega nii ametis.
Ta vatras endast. Oma eksnaisest, kirus tema ihnust ja labasust, harimatust. Vabandas, et näe, kiireks läks, ei jõudnudki täna habet ajada. Hädaldas, et esimesele kohtamisele peaks ju ikka tulema viisakalt, puhtalt ja kenasti riides, aga tema tuleb otse töölt. Et viimasel ajal on tööd nii vähe. Transporditeenuse pakkumise alt koorus välja see, et tegelikult teeb ta ühele köögimööbli firmale mustalt tööd. Tassib ja paigaldab. No et tegelikult on ta töötu ja sõber lihtsalt vahel kutsub teda endale appi. Hmm, selline aus töömees, kes pakub transporditeenuseid. Pööritasin mõttes silmi, sest midagi muud ei osanud ma enam selle peale kosta.
Ja lille polnud tal ka raha osta, kuigi esimesesel kohtumisele peaks ju lillega tulema, sest naistele meeldivad lilled. Ja telefonikrediit on läbi jne jne jne. Vadistas oma eelmistest suhetest ja sellest, kuidas on elanud mitmel pool Eestis ja kõigil naistel on olnud lapsed ja talle ikka nii lapsed meeldivad. Üritas mu pojaga juttu teha, aga õnneks oli poiss uje nagu ikka võõraste puhul ja erilist sõbralikkust välja ei näidanud. Ma muidugi hoidsin teda targu ka kärus kinni.
Suure seletamise vahele küsisi ta mõned korrad ka minult midagi. Vastasin napisõnaliselt ja ümbernurga ning pigem keerasin küsimuse vastuküsimuseks, mille õnge ta iga kord sujuvalt läks ja muudkui edasi vatras. Siis arvas ta, et nüüd oleme tuttavad juba küll, võib sammu edasi astuda avameelsuses. Miks läksin mina oma mehest lahku? Vastasin, et erinevad nägemused elust ja mitteklappivad huvid. Tema läks lahku ikka seepärast, et esiteks vanusevahe suur, teiseks talle meeldivat elust ja filosoofiast rääkida ja asju arutada, aga tema eks olevat olnud rumal ja kodus vahtinud ainult televiisorist seebikaid ja arvanud, et see ongi elu. Et nii rumal inimene, et polnud isegi ühtegi raamatut elus lugenud. Aga tema ise on lugenud kõiki veneajal ilmumund raamatuid. Kõiki! Vanaisal oli suur raamaturiiul. Isegi entsüklopeediaid on lugenud. Nojah, mis seal ikka vastu panna. Mina küll nii palju lugenud oma elus pole. Nii ma ka vastasin.
Siis avaldas ta arvamust mu väga lühikeste juuste kohta. Küsis, aga ta vastas enne, kui seda ise teha jõudsin, et küll need pikaks veel kasvavad. Küsis, miks ma nii vaikne olen ja midagi ei räägi. Ma ei hakanud ju talle ütlema, miks ma ei räägi. Ka mitte solvama, et tema ju täidab vaikuse nagunii ära ja seepärast vastasin, et olengi selline vaikne. See pidi hea olema.
Ja kus on mu laste isa või isad? Miks ma olen rase, aga pole koos lapse isaga? Kust ma selle lapse küll sain? Vastasin, et lastel on üks isa. Mees, kes lihtsalt ühele hetkel teatas, et tahab tagasi oma vabadust, tunnetust, elu ja mina, kui takistus, pean teelt kõrvale astuma. Rohkem ma ei rääkinud, sest sellele järgnes hambutu irvitus. Ehh, aga kui ta mind ei armasta, siis miks oli vaja need lapsed teha? Et kas on nii loll, et ei oska ära hoida soovimatuid tagajärgi? Vastasin, et elu pole mustvalge ja asjad pole nii lihtsad, kui paistavad. Vahel lihtsalt juhtub asju. Temal ei juhtuvat. Et kas mu mees siis oli nii äpu, et ei suutnud end tagasi hoida. Tema küll suudab ja pole veel keegi rasedaks jäänud. No, et katkestatud suguühe on ikka kõige tõhusam ja parem viis. Pole mingit vahenditega jändamaist ja hea kindel värk. Hoidsin end vägisi tagasi, et mitte hirnatada. Tahstin korraks isegi turtsatada, et ju on ta oma poisid surnuks joonud ja seepärast pole keegi temast iial rasedaks jäänud, aga jätsin oma teravmeeldused endale. Elagu uhkelt oma teadmiste ja tarkusega edasi. Kuskil mujal. Kellegi teisega…
Vaatasin pidevalt kella. Imeastasin endamisi, et ta ei uurinud, kas kiirustan kuskile. Kuna ta seda märkamagi ei teinud, siis pärast esimese bussi möödumist ütlesin, et 12 minuti pärast läheb järgmine buss, peame lapsega selle peale jõudma. Nüri aga mugav viis ebameeldiv kohtumine lõpetada. Vaatasin taevasse ja nentisin, et varsti kohe hakkab vist sadama ka. Ta vaatas ka korraks vilksti taevasse ja ühmas, et vist jah. Küsis siis, et mis nüüd edasi? Seisin vaikselt ja vaatasin bussipeatuse suunas.
Kas hakkame koos üürikat otsima? Millal me jälle kohtume? Mis nüüd edasi saab? Küsmusi tuli nagu kuulipildujast. Mööda mu selga jooksid õudusjudinad, aga surusin need maha ja vastasin rahulikult venitades, et ma arvan, et meist ei saa midagi. Ta vakatas hetkeks ja küsis nördinult, miks? Miks ometi? Kas ma tegin midagi valesti? Oleksin pidanud ikka ülikonnaga tulema? Ahh jah, mu hambad.. No need rikuti mul sõjaväes ära. Kui ma teenistusse läksin olid mul ilusad korras hambad. No hambumus näis tal tõesti suht kena olevat. Aga et sõjaväes oli hambaarst, kes katsetas uut tehnoloogiat ja uuris siis tema hambaid ja leidis sealt musta täpikese ja siis puuris sinna suure augu ja pani mingit valet asja täis. Alguses olla ilus olnud küll, aga aasta hiljem tulid plommid välja ja vaat nüüd on selline jama. Pole olnud aega arsti juurde minna. Raha ka pole. Aga aega pole üldse kohe. Mõtlesin korraks, et huvitav, mitu aastat tagasi ta sõjaväes käis, 10? Ja kuna tekkis piinlik vaikus, siis vastasin ohataes, et aega tuleb ikka leida. Enda eest hoolitsema ja peab ja mõtlesin kaastundlikult enda hambaarstist pinginaabri peale, kes selliseid jubedusi nägema ja parandama peab.
Ta küsis uuesti, et miks, miks ma siis ei taha temaga hakata koos elama? Pärast ühte kohtumist – mõtlesin mina hämmeldunult? Pärast sellist kohtumist peaks ma selle mehega nüüd siis kokku kolima? Kas ta siis ise ometi aru ei saa, et me oleme nii erinevast aegruumist pärit, et meie kokkupuutepind on olematu? Nagu ma juba kohtumise hetkel tundsin – ma ei näinud maja ees kedagi, seal oli üks räsitud olemisega alkolõhnaline vanem mees. Ma ei oska näha enda elu sellise mehega koos. Jah, sellised mehed eksisteerivad, nad käivad minuga samal ajal poes, seisavad samas järjekorras postkontoris, annavad ära taarat, lällavad Meie Mehe taktis kuskil Õllekal, kui on kusagilt ootamatu rahasüsti saanud ja magavad pärast lömmisõidetud ratta kõrval pargipõõsa all end sirgeks. Eemalt nad ei sega mind, aga ma ei ole valmis oma elu sellise mehega jagama. Mitte iial. Saati siis veel enda lastele isaks võtma. Me oleme lihtsalt liiga erinevad. Olgu see viisakas kokkuvõte tänasele episoodile. Ja kus üldse on sellised naised, kes selliseid mehi enda kõrvale soovivad?
Vastasin talle pehmelt, et me oleme liiga erinevad. Ja lisasin veel, et mu sisetunne ütleb, et sellest ei tule midagi. Ta vahtis kurvalt maha. Porises vaikselt midagi ja ma nägin, kui löödud ta oli. Aga mida ma oleksin pidanud ütlema. Teda solvama? Milleks? Vaatasin taaskord kella ja ütlesin, et on aeg. Aeg minna. Ta küsis veel üle, kuigi see kõlas pigem nentimisena, et me siis enam ei kohtu? Vastasin vaikselt kinnituseks, et jah, me enam ei kohtu. Ütlesin veel head päeva ja pöörasin kärurattad bussipeatuse suunas. Ma ei vaadanud tagasi. Ta jäi minust oma rattaga kohmitsema. Taevast kukkuisid esimesed pisikesed vihmapiisad ja ma astusin üha kiirenevas tempos peatuse suunas. Nutta oleksin ma tahtnud…
Närviliselt mudisin näppude vahel oma telefoni ja mõtlesin, kellele helistada, kellele helistada, kellele helistada, et mitte nüüdsama lihtsalt plahvatada. Mul oli ometi vaja seda tunnet enda sees pisutki lahjendada. Kõigile ei saanud sellest käigust rääkida ja paljud poleks ka mõistnud. Helistasin pinginaabrile. Kõik peatuses bussi oodanud inimesed said suuremal või vähemalt määral osa mu hetk tagasi mulle osaks saanud issanda loomaia kirevusest. Minu kirjeldused olid mahlased, aga seda kõike endast välja pahistades tabasin end korraga ahastamast, et kas tõesti, SELLISED ongi mu väljavaated?! Kas ma oma olukorras tõepoolest paremat meest ei väärigi? Kui elu on nii seatud, siis jään ma parem igaveseks üksinda. Pinginaaber oli telefoni teises otsas vaikne. Mõistmine. Üksikemad, nagu me oleme.
Õhtul oli ta ilmunud mu msni nimekirja. Nime järel ilutses julm reaalsus „mustas masenduses“. Ma mõistsin ju pikemalt mõtlematagi, et selles mustas masenduses olen mina süüdi ja blokeerisin ta ära. Milleks teist piinata. Kustutasin ta ka nimekirjast. Ja telefoninumbri kustutasin samuti ära. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta, mis ta nimi oli. Ju siis polegi mul seda vaja mäletada. Sulgesin oma kontod Eesti lehtedel, et neid enam mitte kunagi avada.
