Emakssaamise peidus pool

Ma olin 21, silmini armunud, kui esimest korda lapseootele jäin. Olin emakssaamisest selleks ajaks vist juba viis aastat unistanud. See oli kõige tähtsam asi mu elus üldse, mida teostada soovisin.Ma mäletan seda maailma kõige õnnelikumat tunnet kui jaanuarikuu õhtupimeduses Tammelinnas kliinikust tänavale astusin ja lasin tänavalaterna all seistes lumehelvestel näole langeda. Lihtsalt seisin seal. “See ongi õnn,” mõtlesin ma laialt naeratades ja tippisin siis talla all lund krudistades jala pika tee läbi Tartu linna koju. Mul oli taskus ultraheli pilt tillukesest inimesest ja südames nii suur rõõm, et mine või lõhki. Ma ei saanud seda imelist sõnumit endale hoida ja kõik lähemad said asjast veel samal päeval teada. Järgmisel hommikul läksin poodi, ostsin raamatu rasedusest ehk et sellest, millest arst sulle ei räägi ja suure hunniku valget beebilõnga. Lugesin raamatu kohe läbi ja sama joonelt kudusin valmis tillukese kampsuni. Pisikese jänku heegeldasin selle taskule ka. Ja siis teise kampsuni kudusin sama hooga veel endale ka, et lapsel ikka minu vastas ka hea oleks. Lapse üliõnnelik isa pidas plaani, kuidas mu isa käest minna mu kätt paluma. Eks ta pelgas teda. Me titast pidi saama sügise laps. Aasta oli siis 1999.

Mõni nädal hiljem sain aru, et midagi oli valesti. Läksin igaks juhuks Toomemäele. Oli reede õhtu.
“Süda ei löö. Peetunud,” oli arsti kiire ja kuiv vastus. Pidin öö haiglas veetma ja ootama hommikut. Olin ebareaalses poolunes. Totaalses šokis. Ma ei saanud mitte millestki aru. Ma polnud sellistest asjadest kunagi varem midagi kuulnud. Ma polnud mitte iial varem haiglaski käinud ega olnud. Minuga samas palatis oli mitu naist ja üks tüdruk. Mõned magasid, mõned nutsid. Tüdruk oli mulle kõige lähemal. Ta oli saabunud hetk enne minu saabumist – sünnitas kodus vetsupotti 7nda kuu pealt. Tal polnud aimugi, mis temaga juhtund on. Ta ei teadnud, et ta isegi rase oleks olnud. Seda selgitas ta läbi nutukiunatuste telefonis kellelelgi. Ülejäänud aja istus ta voodil, kõigutas ennast edasi-tagasi ja vahtis vaid enda ette midagi pidevalt pobisedes. Miks ta sedasi raseduspatoloogias oli, pole aimugi. See oli rohkem nagu hullumaja. Ma ei maganud silmatäit ja soovisin, soovisin, soovisin, et tegelikult on kõik ikka hästi ja see oli eksitus ja kõik saab hommikul korda. Äkki ta ikka ärkab hommikuks ellu? Kasvab äkki hästi kiiresti ja näitab, et ta süda lööb kenasti? Ma soovisin võimatut.
Ma olin hommikul esimene. Mind saadeti protseduuride tuppa ja kamp kitleid kamandas mind pisikese kitsa hämara ruumi keskel olevale lauale. Kõõksusin nutta, palusin, et nad igaks juhuks korra veel kontrolliksid. Sain riielda, et mida ma ulun, see rasedus oli ju nii väike, et sellel pole mingit tähtsast. No ja mina ise olen ju veel nii noor kah. See polevat mingi asi, mille pärast siin ulguda ja nende tööd häirida. Mu randmele hakati kanüüli panema. Võpatasin ja tõmbasin käe eest. Ma oli vaid korra elus veenist verd andnud enne seda. Karstin valu meeletult. Torkaja hääl salvas tigedalt, et mida ma tõmblen. Vastasin vaikselt, et valus oli. “Ja sinusgune tahtis veel sünnitada?!” küsis seesama hääl… sõnad, mis on alati minuga…
Loendades kadus 7 peal pilt igavikku. Ärkasin selle peale, kui mind nagu lihakeha voodisse käntsatati. Tuimus. Und polnud. Tahtsin vaid ääääraaaa! Läksin küsima, kas ma võin koju minna. Saadeti tagasi palatisse, et kuhu ma torman, küll tullakse ja võetakse kanüül ja iga asi omal ajal, neil teistega kiire. Mul oli ka kiire. Ootasin veel veidi ja siis võtsin kanüüli ise ära. Nägin seda vidinat elus esimest korda. Verd voolas, aga mul oli sügavalt ükskõik. Surusin sellesama plaastri peale ja marssisin minema. Üleriideid mul polnduki, tulin kodus autoga treppi, et vaid olukorda kontrollida. Vastu ma endale kedagi ei helistanud. Ma ei tahtnud mitte kedagi näha. Läksin talviselt Toomelt alla ja vallikraavist üles oma kõrvalisi treppe mööda nii nagu ma olin. Isegi külm ei olnud. Peamine, et ma mitte kedagi ei näe ega rääkima ei peaks.
Tegin näo, et midagi pole juhtunud. Esmaspäeval, kaks päeva hiljem, läksin ehituse loengusse. Ma ju arvasin, et vana rutiin aitab mul teeselda, et kõik on ok. Vahetunnis tuli mulle vastu sõbranna. Uuris pahaselt, kuhu ma nädalavahetusel kadusin. Hakkasin nutma. Katkendlikult sõnastasin esimest korda, mis juhtunud oli. Ta turtsatas solvunult, et miks ma talle esimesena sellest ei rääkinud. Ma ei vaielnud. Vajusin kokku. Edasi tuli auk. Suur ja sügav ja pime. Ma magasin järgmised kuud vist 23 tundi ööpäevas. Ma kuivasin kokku. Igas mõttes. Kooli ma sellel semestril rohkem enam ei jõudnud.
Aprillis palusin, et ema viiks mu tuttava psühhiaatri juurde. Ma ei tahtnud enam mitte midagi, Valgust polnud. Lootust polnud. Mittemidagi polnud. Sain diagnoosi – korduv depressiivne episood ja kirjutati retsept imelisele Prozacile. Ma lihtsalt võtsin seda. Tuimalt. Mingit vahet ei olnud. Korraga hakkas aga kitsas. Iseenda sees, Tartu linnas, Eestis. Ma ei leidnud enam oma kohta. Teel poest koju nägin ühe firma aknal kuulutust, et otsitakse lapsehoidjaid välismaale. Sulgemiseni oli pool tundi. Marssisin koos oma toidukotiga sinna, manasin ette oma reipa maski ja küsisin, mida neil mulle kõige kiiremini pakkuda on. Nädal hiljem sõitsin Prantsusmaale. Beebisid hoidma. Üks oli aastane, teine alles värske beebi. Viisin muude kingituste seas neile ka oma jänkuga imearmsa beebikampsuni. See meeldis neile väga. Kaks kuud pidasin vastu. Siis sain ise ka aru, et see kõik kriibib mu oma haavasid veel sügavamaks. Liikusin edasi.
Suve lõpus märkasin, et näe, päike vist paistab. Prozac oli mõjuma hakanud. Sügisel tulin Eestisse tagasi. Püüdsin koolis käia. Kuidagi sain hakkama. Kodus ei suutnud ma aga enam elada. Need seinad, see ilus valgus läbi kirikuhoovi, vaade hoovile ja Tähe tänavale olid osa minu unistusest, mida enam ei olnud olemas. See kõik oli liiga valus. Närisin hoolega Prozacit tuima regulaarsusega edasi ja üürisin oma korteri sõpradele välja. Ise kolisin teiste sõprade juurde. Ma ei suutnud üksi olla. Aga ma ei tahtnud ka mitte mingisugustki lähemat suhet kellegagi. See oli mu elus üks suuremaid proovikivisid, mis andiski kaks valikut – rooman edasi või vajun sirgelt põhja. Jagasin kahetoalist nelja esimese kursuse nolgiga. Alguses oli isegi tore. Sain end vajalikuna tunda. Sest see oli kogu aeg olndki ju see asi, mis mind kandis – vajadus olla vajatud. Sain neile ema mängida ja nende eest hoolitseda. Kuniks nende endi mängud minu jaoks üle võlli läksid ja paaril korral seisin silmitsi kiirabi ja üledoosis tüüpidega. Sissekolimisest neli kuud hiljem viskasin päevapealt seljakoti kokku ja kolisin teise sõbra juurde. Pool aastat hiljem me abiellusime.
Päike tuli lõpuks päriselt välja ja mina lõpetasin oma suhte antidepressantidega. Käisin Inglismaal ja Šotimaal ja Prantsusmaal. Olin niisama ja vahepeal põikasin kooli ka. Lastest ei tahtnud ma mitte midagi teada. Liiga hirmutav oli kõik see. Ma karstin üle kõige uuesti haiget saada, sest ma ei usukunud, et suudaksin seda kõike uuesti üle elada. Aga rahutus mu sees ei olnud vaibunud. Kool oli vaja lõpetada, aga see kool oli end minu jaoks ammendanud. Ma oleksin pidanud kooli lõptama juba 1999. Aga ma ei suutnud seda. Alguses oma olukorra tõttu. Hiljem aga seetõttu, et mul oli aega mõtelda. Kuidas ma saan vastu võtta diplomi, olla insener ja maastikuarhitekt, kui kõik see, mis ma sealt koolist sain, oli krdi kipakas ja põlve otsas treitud endise riigikorra aegne kompott lehma suguelunditest, hüdraulikast, aegunud tee-ehituse ideedest, rabataimedest ja ühe vana mehe unistustest. Ma olin veendunud, et enne, kui ma selle diplomi taskusse pistan, pean ma asjast ka midagi päriselt teadma. Otsisin lahendust.
Olin kuu abielus olnud, kui läksin Soome maastikukujunduse vahetusõpilaseks. Alguses üheks semestriks. Siis jäin veel teiseks ka. Soomes oli nii fantastiline õppida, et ma ahmisin seda kõike endasse nagu suur käsn ja elu voolas mu sisse tagasi. Järgmisel sügisel olin mõned kuud veel ka meie oma Kunstiakadeemias vahetuses ja siis läksin Soome tagasi. Ma unistasin taas. Pidasin plaane. Joonistasin ja joonestasin. Võitsin isegi auhindu nii linnakujunuduse kui tootediasini võistlustel. Kaitsesin lõpuks 2002 oma linnakujunduse lõputöö Eestis ära ja läksin maastikuarhitektina tööle. Abielu oli otsa saanud.
Uus lehekülg.
2004 aasta talve teises pooles jäin rasedaks. Ma nii väga lootsin, et nüüd ometi sujub kõik, sest kaks korda ju ometi sama asja ei saa minuga juhtuda. Aga eelmisest korrast oli sees nii tohutu hirm, et esimese häire peale jooksin kohe haiglasse. Kõik oli kenasti. Tulin õnnelikult oma tukusva südame UH pildiga koju ja pidin edaspidi lihtsalt rahulikult lebasklema ja puhkama. Ainus asi, mis päris korras polnud oli progsterooni tase mu veres. See oli nõks madalam, kui oleks pidanud. Ma ei julgenud mitte kellelegi midagi rääkida. Ainult lapse isa teadis. Käisin hoolega kontrollis. Progesterooni tase jäi normist ühe rohkem maha, aga muidu tundus arstile olukord olevat ok. Ootasin pikisilmi esimese trimestri lõppu, et hingata ja hõisata. Teist trimestrit ta ei näinudki.
Ühel hetkel pisike süda enam ei löönud. Karm reaalsus lõikas läbi kogu mu usu ja lootuse. Kui mind Pelgulinna vastuvõtust liftiga üles osakonda saadeti, siis ulgusin seal kõveras maas. Enne minu peatust astus lifti dr Šois. Ta korjas mu sealt üles ja vaatas kindluse mõttes veel kord mind üle. Nii oli. Süda enam ei löönud. Pelgulinnas käis tol korral kõik õnneks inimlikult, kiirelt ja sujuvalt. Paar tundi hiljem sain oma resonatiivsüsti kätte ja istusin autosse. Teel koju läksime poodi. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma Mustika Prismas valisin korvi kõike, mida olin alati ihaldanud, aga hinna tõttu ostmata jätnud. See oli minu kõige viimane õhtusöök ja ma tahtsin seda nautida kogu elu eest. Mul polnud enam mitte midagi, mille nimel olla. Ma olin kasutu, tarbetu ja täiesti saamatu. Ja no kokkuvõttes olin ma ka muidugi nii hale, et ma isegi ei suutnud endale otsa peale teha.
Päev hiljem lubas perearst mul töölt koju jääda taastuma ja kosuma. Soovitas soojalt Pratchettit lugeda ja jutustas mulle innukalt tujutõstmiseks isegi pool Kettamaalima ette ära. Ta on alati teistmoodi, eriline ja tore olnud. Aga sel hetkel tahtsin mina ainult magada. Seoses viimase raseduse peetumisega uuriti ja puuriti meid seest ja väljast kelle kõigi poolt ja mitte mingit põhjust ei leitud. Naistearst arvas, et ju siis ongi mingid seletamatud põhjused, miks mul ei õnnestugi kunagi lapsi saada. Targem olevat mitte rasedaks jääda. Hindasin kogu elu ümber. Natuke puhkasin ka. Aga siis puges mingi rahutus hinge ja ma püüdsin iga hinna eest ise ellu jääda. Võtsime varjupaigast elus katki tehtud koera. Kurja ja koleda bullterjeri. Tundsin temaga paljuski sarnasust. Kuigi kuri ja kole polnud meist kumbki. Lihtsalt väga katki. Seda tuli muuta. Tulin töölt ära, mulle aitas tagumikutundidest ja niisama ilus olemisest, teosatada ma seal ennast ei saanud. Otsustasin täielikult joonistamisele pühenduda. Vaikselt ja visalt ajasin end uuesti liikuma. Ja siis, hopplaa, sama aasta augustis oligi olemas. Positiivne test. Ja kuklas kummitamas kaks luhtunud katset. Ma olin kabuhirmus.

Kõik näis alguses sujuvat ja siis hakkas kõik jälle nii pihta nagu kahel eelmisel korral. Muster oli mulle juba tuttav ja ainus, mis normidest kõrvale kaldus oli progesteroon. Jaa, ma tean, et kaasajal peetakse Duphastoni platseeboks ja täiesti kasutuks preparaadiks, aga kui ma seda oma mõlema lapse ajal poleks peoga pool rasedust närinud, siis neid poleks siin nii nagu pole kaht esimest. Platseebo? Kasutu? Pidev katkemise oht sundis mu voodisse ja iga kahe nädala tagant korraliselt arsti vastvõtul käima. Kui vahepeal just kiiremat vajadust polnud. Sellest, kuidas ämmaemand rasedust jälgib, pole mul hõredat aimugi. Nii riukalik oli mu tee emakssaamiseni.Esimese poisiga olin ma voodis siruli sisuliselt algusest peale kuni sünnituseni. Alles jõulude ajal julgesin hästi ettevaatlikult oma perele rääkida, et nüüd on nii, et nende esimene lapselaps on võibolla sündimas ja emast saab võibolla vanema ja isast võibolla vanaisa jne. Paljud sõbrad-tuttavad kuulsid alles siis, kui laps oli juba sündinud. Kusjuures ta sündis ajalisena (38+1), aga mul oli isegi veel sünnitades tunne, et appi, mu rasedus võib katkeda või lihtsalt otsa lõppeda. Ma ei tea kuidas, aga mingi ime läbi olin ma lõpuks ema. Ja mu võitlused said sellest hetkest teise mõõtme.

Kaks aastat hiljem otsustas veel üks väikene mees ootamatult, et ta tahaks mind endale emaks. Tema muidugi suutis me maailma puhta pahupidi pöörata ja vundamendi küljest ka lahti raputada. Mitte, et see maailm enne teda just orkaanidest räsitud ei olnud juba, aga uue mõõtme emaksolemisse tõi ta küll. Ma arvan, et ma alles nüüd hakkan tegelikult rahunema ja hirmust üle saama, et see väga enneagsena sündinu ikka tõesti tuli, et jääda. Näib, et pea 9 aastat olen ma peljanud, et mis siis, kui ta keha ikkagi ei pea vastu kõigele sellele.

Fakt on minu jaoks see, et kui mul poleks neid kaht tegelast, siis ei oleks ma kunagi saanud üle sellest, et need esimesed kaks sedasi mu elust lahkusid. Muidugi ma mäletan neid, aga ma andsin endale andeks, et nii läks. Aga edasi?
Siin ma siis nüüd olen. Kaks aasta. Tänasest täpselt kaks aastat oleme püüdnud. Oodanud. Lootnud. Ja ei midagi. Ma olen vahepeal teinud kõike – oodanud ja siis mitte oodanud ja lasknud ajal minna, et ehk siis näeb ta paremini tulla. Ma olen arvutanud, mõõtnud ja teinud mida kõike. Aga ei miskit. Jah, vahepeal on neid, kes on me juures piilumas käinud, aga nemad pole nii kauaks jäänud, et endast mingit muud faktilist märki maha jätta, kui vaid õrnad triibud testil ja lühiajaline füüsiline valu nende lahkumisel. Hingevalu hakkab aga juba lausaliseks muutuma. Ma ei suuda enam rahulikult kannatlik olla. Iga kuu see ootus ja lootus ja uskumine, et no nüüüüd ehk… ja siis kolinal auku kukkumine. Iga korraga läheb raskemaks. Aeg tiksub nii halastamatult ja riske on üle mõistuse, aga ma niiniinii väga sooviksin ükski kordki elus tunda, et asjad mu elus on õigesti, sest nüüd on meil kõik – ema, isa, armastus, pere, kodu, soov – mida lapsele anda. Andreas soovib vist veel enam kui mina…
Palun, Sa armas kallis Kolmas, me nii väga ootame Sind! Palun tule! <3

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment