Itaaliapäraseid isetegemisi köögist

See on lugu sellest kuidas ma kell 1 öösel näljast nõrkevana (pärast pidu kusjuures) siin pilte vaatasin ja vesistasin ja nyyd seda kõike õelalt ka teiega jagama hakkan. Jagatud mure ju ikkagi kergem kanda 🙂

Hea, kui Sul on sõpru, kes hoolitsevad selle eest, et Sa igavesti uppumatu oleksid. Maakeeli öeldes siis: hea, kui Sul on sõpru, kes naeravad Su dieedikatsetuste yle ja kingivad Sulle synnipäevaks osalemise näiteks itaaliapäraste toitude valmistamise koolitusele. Et Sa veenduksid taas, kui lootusetu on selleks suveks saledaks saada ja laseks isul minna oma radadele ja lihtsalt nautida elu. See on ju mööfikas nagunii, et mida maitsavam toit seda rohkem kaloreid. Ja ehk on suvi nii kylm ja vihmane, et ei olegi põhjust kimbatuses ranna poole vaadata 😀

Yhseõnaga inimene, kes mulle kooliajal lillede asemel synnipäevaks kapsapea tõi (sest ta vihkas lilli) ja mind enamvähem rõõmust röökivana tänaval naeru kätte lämbumas nägi tol korral, tuli veel mitmel aastal kapsaga ja sel korral tuli ta siis sedaviisi. Sedakorda siis ilma kapsata, aastaidki kena 20 viimasest kapsast varsti möödas ja tõi mulle rohelise ymbriku. Uudishimust pakatavana krabasin ymbriku lahti ja sealt vaatas mulle vastu Toiduakadeemia kinkekaart. Ja ma olin rõõmust juba ette rõngas 🙂

Ja elevusest õhetavana ma möödunud teisipäeva õhtupoolikul Nõmmele kepslesingi. Jube põnev oli. Natuke hirmus ka (neli aastat lastega yksi kodus + kord kuus isetegijaid vaadata, on minust paraja inimpelguri teinud). Aga kõik sujus mängleva kergusega. Ja juba leidsin ma end teise klassivennaga (puhtjuhuslik kokkusattumus, Eesti on nii suur ju) paaris köögileti tagant ja saime isiklikuks ylesandeks eesootavast viiekäigulisest õhtusöögist valmistada tagliatat (maakeeli siis kypsetatud liha).

Neli gruppi, viis rooga. Kui enda omaga parasjagu ametis polnud, siis käisid kaemas ja ka abiks teistele. Esimesena valmis magustoit, tiramisu (harjukad isetegijast, kes suvel Sussimemme juures käisid, kindlasti mäletavad seda hõrgutist, mida me seal maitsta saime! Mul jookseb hetkel suu vett…). See läks rahus oma aega kylmkappi ootama. Aga visplitraate oli mõnus muu tegemise sekka vahepeal limpsata. Teisena valmis melonist, kurgist, tomatist, idudest ja seemnetest salat. Suts toorsinki ka täpiks i-le. Paraadpilt jäigi tegemata, aga kastmega kohtudes nägi salat suures kausis selline välja…

(uskuge, maitse oli mu pildikvaliteedist hoolimata meeliylendav)

Salati kõrvale sai tehtud bruschettasid:

Siis tuli supi kord. Kuna ma pole yldse mitte supisõber, siis jätsin ma minestrone-supi alguses täiesti tähelepanuta. See oli viga. Supipõlgurist sai viisakalt võetud kulbipooliku järel mitte nyyd kyll kohe supisõber, aga ma tõepoolest vaatasin ymber oma resoluutse seisukoha, et suppi ma ei söö. (Supist rääkides meenub magusa irvega muidugi hetkel aastate tagune seik, kus ma Tartus missiganes veidras kõrtsus kord istusin yhe tuntud inimesega, kes juhtumisi oli mu õppejõud ja kes alati meie meeste-teaduskonnast tydruid noppis, et neid ahistada ja meie, ullikesed, ka alati hirmuga tema õnge läksime. Yhesõnaga ootas ta eksamil kuni kõik teised peale minu olid audikast lahkunud, pani seepeale mu matrikli endale põuetaskusse ja ytles, et lähme siis. Mu teadmised antud aines olid laitmatud, aga ikkagi oli hirm hinges, et mis siis, kui ma nyyd ikkagi läbi kukun. Läksin kaasa. Kõrtsuleti taga tellis ta mulle sujuvalt sama, mis endale – seljankat ja konjakit (ehk siis brändit eksole). Brrrrr… no yldse mitte minu maitse. Aga hirmunud hirvepilgul vaatasin ma arglikult vaid lauda ja suppi ja lusikat ja kui siis onu ytles, et sööme ja räägime ja vaatame, mis hinde me siis sulle paneme, siis ma lahmisin suppi nii sisse, et vist maitsetki ei tundnud… Minu napsuklaasi tyhjendas ta rõõmuga ise. Ja kirjutas siis mulle ilusa viie teiste viite alla. Imelik, ma sain selle teadmiste eest, aga siiani on hinges kripeldus, et nagu oleksin ma selle kuidagi meeldimise pärast hoopis saanud.

Hiljem sain ma teada, et ma olin ainus kõigist neist, kes temaga ‘õhtustamas’ käis, kes yldse eksami läbi sai. Erinevalt teistest keeldusin ma resoluutselt alkoholist, mida ta mulle õhtu jooksul igal sammul pakkus. Ja siis keeldumise peale ise ka minu klaasi tühjendas. Ja ega ta siis mind üksinda koju lubanud. Läbi öise Tartu tuli mind ju saata. Surus mu aga oma auto kõrvaistmele ja hästi ettevaatlikult sõites – vahele ta ju jääda ie tahtnud, sest taloli nende asjadega juba teatav kuulsus. Ma oleksin tahtnud minema joosta, aga ma pelgasin teda nii väga. Kodumaja ees küsisi ta minu käest, kas ta lõpetuseks ühe kalli ka saab. Ma kummardusin kergelt siis ettepoole, et no ok, kiire kalli ja minek guudbai, pakaa, tsau, adjöö. Aga kallisstamise asemel kukkus ta mind hoopis suudlema huuuuuhhh.. Kaapsiin autost välja, üle kõrge hange kõnniteele ja ruttu tuppa peitu. Esikus vahtisin end peeglist nagu üks Kadri meie noortekirjanduse raamatuklassikast ja oleksin tahtnud oma keelt kraapida ja suure nuustikuga suud nühkida. No nii ilge oli olla. Aga õnneks see aine ja tema tunnid oli minu jaoks alatiseks sellega läbi. Ehh, elu, ylikool ja seljankasupp! 😛

Aga tagasi Itaalia juurde. Kui salat ja supp söödud said, siis pöördusime tagasi kööki ja ees ootasid põnevad tegemised – tagliata ja täidetud kannelloonid (suured õõnsad pastatorud).

Kolm kaunist veiseliha tykki

Maitsesta ja ehmata

Tagliata etapp nr3

Ja lõpptulemus.. nojah.. liha mittearmastava inimesena pidin ma ka siin oma sõnad koos maitsva lihaga ära sööma. Ja kurgust keele kättesaamisega oli ka veel probleem, no nii hea oli (hiljem sain veel karbiga kolm tykikest kaasa ka…)

Kannelloonid said täiedetud – ja see on yks paras käsitöö!

Kastmega kaetud

Ja ahjust tulles…

huhh… mul on kõht niiiii tyhi hetkel hälle… hehee 🙂

Enne põhiroogade mekkimist jäi meil aega tutvuda köögiga ja kõige nende vahvate pudelite-purkide ja värkidega. Vaieldamatu lemmik oli maitseainepurk sildiga tshillishokolaad ja minu isiklik sympaati tyyris ka eukalyptimee suunas.

Ja uskuge mind, mina vana, mis vana, sygavalt paadunud magusasõber olin omadega jännis, kui järg kord tiramisuni jõudis. Täitsa lõpp. Sa tead, kui hea see on, sa tahad seda, aga sa lihtsalt ei suuda, sest enam ei mahu lihtsalt sisse. Fakt on see, et kui mõnigi enne arvas, et pärast tuleb veel väike poering ja kodus saab veel midagi näksida, siis njah… pärast sellist einet oleks olnud tegemine omal jalal sealt koju tatsata. Vaat nii täis olin ma end söönud heast ja paremast – isevalmistatud itaaliapärasest õhtusöögist.

Aga nyyd, kui kell on 1.30 öösel, siis vaatan ma hardunult pilti oma tiramist ja mul on kõht nii tyhi, et mine või Statoli ryndama, kuigi ega sealt ju midagi sellest ei saa:

Maitsvaid unenägusid teile 😀