Usun, et enamus teab, mida põhimõtteliselt kujutab ja sisaldab endas must kast. Neil päevil on paljud pidanud mulle vajalikuks mainida, et must kast on tegelikult orazhi värvi. Kuna aga must kast sisaldab endast halastamatut reaalsust ja karmi tõde, siis tundsin ma selles umbses tunnelis, et alati on elus ju nii, et vastandid moodustavad täiuslikke paare. Ja seepärast peab lihtsalt yhele mustal kastil olema ka kindlasti suur vend. Või väike õde. Või see kõige kallim. Selline hea ja helge pool. Selline, mille juures on unistustel vaba voli.
Ja nii syndiski minu valge kast. Meremehe valge kast. Selleks, et oleks ilus hoida isale lähetatud sõnumeid senikaua kuni neist saab paberist laevastik, mis koos tuhaga purjetab sinna, kuhu isa soovis. Ja ka selleks, et mu poisid teaksid ja mäletaksid, kui vahva ja vägev mees oli nende vanaisa.
Ma pean tunnistama, et see mu kõige sügavama tähendusega ilus isetegmine vist yldse. No hetkel ei suuda kyll midagi muud sinna kõrvale oma mõtteis sättida. Yhe hetke ma veel kõhklesin, mõtlesin, et toon poest korraliku valmiskasti ja lihtsalt joonistan midagi peale. Siis aga tundsin, et ei, ma lihtsalt pean kõik ise tegema. Mõõtsin, saagisin, kallis Mumm hoidis samal ajal poistel silma peal. Peitsisin kõik pilkases öös kyynlavalgel valgeks. Peitsipurk sai tilgatumalt tyhjaks, isegi veega loputades ei saanud sealt enam kybetki kätte. Puurisin pisikesed augud ette ja kruvisin kasti kokku. Panin kaanele hinged. Joonistasin, värvisin. Koos onupojaga, panime veel viimasel ööl enne lahkimistseremooniat köiest sangad. Mehekäsi tõmbas sõlmed tugevalt kokku. Algselt plaanisin kasti sulgeda tabalukuga, mis symboliseeriks ankrut. Siis aga tundus, et see võtab kogu asja sisuliselt poolelt selle hingamisvabaduse ja kärbib helgete mõtete tiibade siruulatust. Veel eile hommikul lõikasin kaane ja kylje sisse lihtsalt augud. Kinnituseks sai yks paras köiejupp, mis on just see, mida vaja – ei poo, ei sunni, ainult suunab pehmelt.
Esikyljele joonistasin valge laeva, mootorlaeva nimega ‘Valge Laev’, mis ujub piimvalges udumaailmas. Ei hakanud isegi merd siniseks võõpama ja vaikust kajakatega rikkuma. Las ta sõidab rahus, uhkelt ja vägevalt.
Kaanele tulid aga minu enda elu kolm tähtsaimat meest – isa ja pojad. Ja enda joonistasin ka. Ei saanud minust kunagi issi väikest printsessi, ma olin ja jäin tema pärdikuks. Suurima rõõmuga 🙂
Soovin kogu sydamest tänada kõiki neid, kes raskel ajal on meile toeks olnud. Olemasolemise, mõtte, sõna ja teoga. Valge kast kogub soovijate kirju veel vähemalt kolm kuud, täpne kuupäev selgub veidi hiljem.
12 thoughts on “Meremehe valge kast”
See ongi ju kunst, tõeline kunst!!! Kui hinges ja südames on midagi, mis leiab imeosavate käte kaudu tee meie materiaalsesse maailma ja saab käegakatsutavaks!
Sa oled vapustavalt suure südame, sügava hinge ja osavate kätega, mis on ühendatud otse nii südame kui hingega…
Selliseid inimesi on vähe, aga sinu isast lugedes on selge, kust sa selle pärinud oled. Õnneseen! Ja sinu isa oli õnneseen, et nägi, et see ka sinu geenidest kahe supertoreda poja näol edasi läinud on! See teeb ühele mehele rohkem rõõmu, kui ta kunagi seda välja ütleb ja näitab…
Lisaks on üks erakodne kaitseingel sul nüüd – meremehemütsiga õla peal istumas. Vahel kortsutab kulmu, vahel muigab, vahel teeb pai ja kallistab, kui mere läheduses oled, vaatab piipu popsutades sinu õlalt päikeseloojangut…
KALLISTAN.
th.
Lugesin jälle ja pillisin nagu 6-aastane. Tulid meelde kõik oma isa kaotusega seotud tunded (sellest nüüd juba pea 6 aastat). Kuigi minu isa oli haige 18 aastat ja minek oli talle lõpuks pääsemine ja me olime selleks kõik ette valmistatud, sain sel maihommikul aru, et tegelikult pole me selleks kunagi päris valmis.
Sa oled nii tubli, et oskad välja mõelda ja teostada nii sügava mõttega asju, olen kindel et see aitab ka sind ennast edasi minna. Selline mõtlemine teeb asjad selgemaks…
Mind ennast aitas kõige rohkem, nii uskumatuna kui see kõlab, isa matus. Isa oli tohutu naljamees ja tema matus oli just selline nagu ta oleks tahtnud- ma pole kunagi näinud ühtegi nii lõbusat matust! Ja mul oli hea meel, et teda mäletati tema elu, mitte tema haiguse järgi.
Vabandust, et nii palju oma isast rääkisin aga nutukraanid keerasid ka mälestused lahti. Ja ma arvan, et ka sinu isal on hea meel, kui sa mäletad teda tema elu ja toredate tegude järgi.
Olgu tal rahulik purjetada…
Aitäh Sulle, see kõik oli nii ilusasti kirja pandud. Ja head mäletan ma nii kaua kuni ma elan ja mälu pysib. Nyyd aga nutame koos, eks!? Lihtsalt ilusaid ja armsaid pisaraid.
Eva
PS ma pyyan juba jupp aega 'th' lahti muukida, mõte vist ei tööta piisavalt väledalt 🙂
Sa oled hea tütar! Pea vastu. Kallid.
Oled võrratu inimene, austan, imetlen, usun et oled isale parim laps, keda isa soovida võiks.
ilus kast, valge, heade mõtete jaoks. Oled imeline, usun, et oled tõesti oma isa tütar.
Valge vabastav vaikus vookleb vahusel veel…. veel ja veel ja veel.
Vaikselt Polkovnik
Minulgi jälle silmad märjad! Oskad nii kenasti kirjutada ja milline vahva kast! Kõike ilusat Sulle!
Oh, sinu südamlike sõnade järel tikkusid pisarad silma. Midagi nii ilusat ja hingest tulevat pole lugenudki. Ja VALGE KAST… nuuks, see mõte on nõnda armas.
Tõeliselt armas idee. Kui vaid isa teaks…kuigi..tegelikult ta kindlasti teabki..
jah, ka minul keeras see lugu nutukraanid lahti (nagu teisena kommenteerinud nimetul). Tegelikult ongi hea mälestada oma kalleid isasid ja neid veelkord meenutada ja mälestada. Ja tõesti, matused on mõnikord hädavajalikud, et suuta edasi minna.
aga pisihaldja mõte on super! Ja et sa selle ise tegid on ka väga hea!
tunnen veelkord kaasa.
Marje Tabasalust.
Pisarad jooksevad…..
Kalli!!!