Kaheksajalgsed vastlad

Jah, me käisime täna Vanakal liugu laskmas! Pool kelgumäe-ajast magas väike Vantsu kelgul magusat und 🙂

Aga miks siis kaheksajalgsed vastlad? Väga lihtne! Poekuklid pole mulle kunagi istunud, olgu see vahukoor seal vahel kuitahes naturaalne. Või kuidas tahes nad neid seal poelettidel ei reklaami ja ahvatlevaks ei muuda. Aga kui lapsed on majas, siis ju ometi nagu võiks ka kukleid syya. Ja siis sikutas yks väike tegelane mind kõrvalestast ja sosistas, et mis sa jamad, tee ise.

Veel enne kui ma silmad täna hommikul lahti sain oli selge, et kõik muu võib oodata, aga kukleid tuleb teha nyyd ja kohe. Unise peaga ei riskinud katsetama hakata ja võtsin esimesena näppu jäänud Selveri viimase retsepti. See oli minu meelest liiga väikesele kogusele – 15 väikest kuklit ainult?! Meil on ju nii suur laiendatud pere. Kuigi kõikvõimalikke hõrgutisi valmistades pean ma alati arvestama ka asjaoluga, et ma ise võin olla ainus, kes oma kunstiteosed lõpuks sööb ja vahel ongi nii kõige ägedam. 😉 Seega panin julgelt kõike topelt. Kardemoni panin suts vähem. No ma ju ikka lootsin, et poisid eos asja ära ei põlga.

Ja siis me tegime taignapoksi ja -maadlust ja muid hiinaimesid seal kausis. Suurem poiss oli sahisevalt rahul. Pisem vaatas seda imeasi niisama. Paraadi ajal käis suurem iga kolme minuti tagant kontrollimas, kas lina all kerkivas taignas on veel augud alles või enam pole. Paraad sai läbi ja augud olid kadunud. Algas vormistamine. Tõttöelda päriskukli nägu sai meie kolmest ahjutäiest vaid mõni yksik. Enamus meie vastlakuklitest on hoopis kelmikad kaheksajalad 🙂

Meie kaheksajalgse vastlapäeva põhisyydlane:

Erinevates suuruustes kaheksajalgade kõrval oli ka paar lepatriinukuklit ja teokuklit, naerukuklit ja ussikuklit. Kaheksajalgne kukkel on ka väga praktiline – see ei kuku ymber. Eriti siis, kui pehme ja hõrk kaheksajalg on endale saanud kobeda maasikamoosisydame ja korraliku vahukooreaju. Esteetilistel kaalutlustel eelistasime karvase servaga skalpidele eraldi mytsikesed kypsetada. (Skalbid sõin ma mõistagi ära kui moosile auke uurisatsin kuklite ihus). Aga garderoob sai kaheksajalgadel lõbusalt lai – oli kybaraid, tuttmytse, nokkmytse.

Vantsule meeldisid teod. Tema vahukoorest suurt ei pea ja nii harutas ta rõõmsalt niisama maitsvat lõhnavat teorulli. Ja kui meie tänase päeva põhimenyyks on olnud kuklid ja mõnel meist, nimesid nimetamata, ka apelsini- ja ploomikommid, siis just praegu siin istudes ja kirjutades, teatas yks pisike mees, et emme, ma tahaksin veel seda moosi ja vahukoorega ‘kukkelit’. Eieie, vahukoort ma tegelikult ei taha. Pane palju moosi!

No mis muud mul, oma koduköögi kroonimata kuklikuningannal, siis yle jääb. Ma lähen. Toon lastele, panen kukli ukse taha ka päkapikkudele ja haldjatele ja söön ise ka veel yhe enda kätetöö kelmika vilja. Söödav käsitöö on sydamele hää. Kõigest ylejäänust täna targu vaikin 😀

Ilusat vastlapäeva lõppu teile kõigile!
Veel jõuab ehk mäelegi. Ikka linade pärast. Sport on täna saatanast ihihihhii 🙂

Ja ilusat koduvabariigi synnipäeva ka!