Karvased seebid ehk naine, nõrkus on su nimi!

Nyyd ma tean, miks ma ei kipu eriti uusi põnevaid tehnikaid avastama. Vastus on lihtne, mulle võib see meeldima hakata ja kohe sedavõrd, et vaja siis ka kogu komplekt igasugu asjaga seonduvat endale soetada ja kõiksugu asju katestada. AGA mind ennast on ju ikka üks ja ööpäevas pole isegi 25 tundi! 😀 No tegelikult teadsin ma seda vist juba enne, tuginedes eelneval kogemusel, aga viimasest hullusest on yksjagu aega möödas ja jälle astusin ma sama pange sisse 😀

Ma tõrkusin aastaid villa torkimisest. Vaatasin eemalt ja nautisin teiste kätetööd. Ja imestasin ikka, et mis imevigureid kokku on meisterdatud. Ma enam isegi ei mäleta, mis hetkel mul mõtlemine nii udune oli, et sai Kristaga kokku lepitud, et ta tuleb meile kylla ja me teeme koos seepidele vildised matlid selga. Ta tuligi, kahe suuuur punnis kilekotiga ja kogu mu põranda vaba osa sai villaga kaetud (Vantsule see meeldis). Ja minu meeltesegadus asendus pöördumatu ja röögatu õhinaga, kui olin tema näpunäidete järgi oma esimese eriti paksu tegelase peaaegu valmis toksinud. Ja siis teise ja siis veel natuke.

Tegelikult on olnud mu viltimisest viilimisel veel teinegi põhjus – ma pelgan kuuma. No 40-kraadine vesi on minu jaoks juba keev vesi ja seda ma näpuga ei puuduta. Vot ja mul oli ettekujutus, et viltimiseks on ilmtingimata vaja kuuma vett. Kartes, et mu esimesed toksimised nässu võivad minna, usaldasin oma esimeste seepide nyhkimise Kristabi kindlatesse kätesse ja kõõlusin ise Vantsuga tema selja taga asja hoolega jälgides. Ja kui need siis ilusaks ja siledaks said… pyhapyss… vaat siis ma enam ei saanud. Nyhkisin öösel ylejäänud ka veel valmis. Ise. Nii kuumaga kui kannatas ja polnudki niiväga kuuma vaja. Piisas sooja ja jääkylma vaheldumisest täiesti.

Pildile pyydsin oma kaks nunnut mantelseepi:

Ja nyyd on mind tavbanud totaalne rahutus. Mul on vaja nõela, mul on vaja villaloori! Igat ilusat värvi! Kõike ja korraga ja ma tahan nyyd ainult istuda ja tokisidas. Ja mitte ainult seepe, kuigi neidki on mu peas juba valmis mõeldud liiga mitu, kohe igasugu asju tahaks nyyd katsetada. Võrreldes joonistamisega on see võrratult vabam tegevus, mida saab ka ärkvel laste kõrvalt harrastada. Ja nii rahustav.

Kokkuvõte. Uuele aastale lähen vastu veel hullemana. Aitäh Krista! 😀

Jälgi mind Facebookis:

9 thoughts on “Karvased seebid ehk naine, nõrkus on su nimi!”

  1. Hea tekst 🙂 Ja häbematult ilusad seebid! Ma pean veel kõvasti treenima, et sellise sile-taseme lähedalegi jõuda.
    Ilusat jõuluaega!

    Reply
  2. Ma armastan Su blogi 🙂 Läbinisti. Nii soe ja hea on siia ära eksida. Aitäh Sulle!
    (samal põhjusel ei ole minagi viltimist või pärlitööd ette võtnud – kardan neisse ära kaduda… :))

    Reply
  3. No nii, nüüd jääme siis sinu kauneid villatöid ootama, et neid kadetusega imetleda. Siiani oleme saanud sinu joonistusi kaeda, nüüd siis võtad meid keeletuks uute kaunite töödega:-) Ma ei jõua kohe ära ootata !!!!

    Reply
  4. Njaa, aga ma hoiatan, et ärkvel laste kõrvalt torkides võib nõel näppu minna ja seal lausa murduda…..usu, ma olen seda ise kogenud 😛

    Reply

Leave a comment