Kui Tannu soov midagi õmmelda mitme tunni jooksul ei vaibunud, olin sunnitud leidma maja kõige jämedama nõela. No 3-aastasele ju õmblusnõela esimeseks harjutuseks kätte ei tihanud ma anda. Kuigi ta just sellist (nagu mina kasutan) tungivalt nõudis ja nõuab nyyd yha jonnakamalt. Aga tolle esimese õmblustöö jaoks tegin ma tallle õhema papityki sisse terve rea auke. Panin lõnga nõela kylge ja tegin otsa vägeva sõlme, lõngale siis. Näitasin kätte esimese augu, et näe, pista siia. Pistis ja teise korraga tahtis pista samalt poolt järgmisesse ja siis pidin teda suunama ikka teiselt poolt nõela tagasi pistma, noh, et ylevalt-alt, alt-ylevalt, ylevalt-alt. Aga see näis veidi tyytu olevat ja ta arvas, et vahvam on pista yhelt poolt. Järgmisena tegin siis terve rea auke papi äärtesse ja läksin fotokat otsima.
Kui kohale jõudsin, oli ta juba niikaugel oma elu esimese nõelakatsetusega.
Mina seda õmblustööd puudutanud pole, kõik oli suusõnaline juhendamine. Ja pysivust jätkus tervelt kahe pika lõngajupi jagu ja enne und teatas, et homme õmbleb ta minu nõelaga, siis olevat ikka päris. Kooliminekuks õmbleb endale ise ylikonna ehk 😀
Aga mõni päev tagasi, siis kui kylmaks läks, aga lund veel polnud, tuli mul taas mõte laduda sygavkylmik veega topse täis. Ikka jäälaternateks. Õues saaks ju hetkel ka vett kylmutada, aga toas on protsessi mugavam jälgida. Vanasti mässasin ma alati suurte keeksivormide ja kausside ja pudelitega seal sees, aga sel korral mõtlesin, et teen mitu pisemat detaili ja siis õues moodustame neist midagi.
Selle aasta esimene katsetus oli selline jääkindlus küünlale:
Vahepeal läks ilm ka lumiselt toredaks ja meie kylmkapp tootis juurde yha uusi ja uusi topsijääsid, millest me siis jõudmööda oleme ladunud uusi laternakindluseid koostöös loodusjõudude ja kuumade tuleleekidega:
Praegu on mu meelest see hetk, kus mällu talletada see võrratu lumeuputus ja paras jahedus, see hunnitu jõuluilm, millest me alati unistame ja ootame, aga mida me reeglina jõulude ajal kogeda kunagi ei saa. Aga kysimus pole ju unistuse mittetäitumises vaid pelgalt ajastuses, kas pole? Nii, et kui aasta lõpus on taas pime ja porine mudamylka-ilm, siis meenutame seda ilusat lumeuputust ja keegi ei saa ytelda, et meil polnud sel aastal talve. Kas pole nii? 😀
10 thoughts on “Tannu õpib õmblema. Jäälaternad”
Nii laternat teha on hea idee, ise olen teinud vaid sula ajal väikestest lumepallidest, mis nagu eriti koos ei tahtnud püsida:P
Vahva meisterdaja! Kui oma omal ajal kolmesele samad vahendid kätte andsin, siis tuli sealt midagi sarnast;) Eks ülevalt ju kergem nõela pista kui alt auku otsida 🙂
Eile vedasin omakad kelgutama ja pildistasin ja ammutasin-ahmisin seda ilu endasse sama mõttega, et kunagi ei tea, millal jälle 😉
Nõus, ma ka ahmin seda lumevalgust nii kuis jaksan endasse ja tunnen sellist energiat, et tulgu kui tahes pikk ja pime talv, elame üle!
Jäälaternad on kiftid! Igasugune elus tuli on lisaks lumele teine talve oluline osa. Mul põleb igal õhtul küünal aknal, et õdusam oleks.
Tannu on nii ühtlased pisted teinud! Talle oleks vaja seda laste komplekti, kus papi peal saab pilte tikkida 😉
Vahva meistrimees:)
Eelmisel aastal kui üldse lund ei olnud, siis see paar päeva kevadel (oli vist paar päeva?)lumeuputust, on minu mällu vähemalt salvestanud eelmise aasta kui äärmiselt lumerikka. Vat seda valikulist mälu siis:p
Nii toredad yhised tegemised!
Tublid!
täitsa tegija juba:P, väike isetegija !
Nagu päeval skaipisin, siis Etu on ikka väga tubli õmbleja/tikkija 😉
Jäälaternad müstiliselt kenad!
Oi need jäälaternad on super! Hakkan juba ise uut lund ootama, et saaks meisterdada lastega:D
ma katsetasin sinu ideed ja avastasin, et kui vana suure munakarbi sisse vesi jäätuma panna, saab aknalauale teha pisikesed laternad ja teeküünla sisse panna:)
edu meisterdamises ja kõiges muus!
M.
tubli poiss ! muide, õmblejal pluus ka täiesti sobiva nõelapistelise mustriga 🙂
gilmore'i tüdruk