Kirjasõber Ummi ja pilt Marile

Mäletate veel aega, kui nt aastal 1993 sai kokku lepitud, et kohtume 1995. aasta 1. septmebril kell 18 ylikooli raamatukogu ees pingil? Ja asi toimis. Kohtumisi vahepeal ei kinnitatud, aga need leidsid reeglina siiski aset elumuutustest ja hilinemistest hoolimata. Kaasajal suht mõeldamatu, eks?

Ma pyyan ikka iga päev vaadata yle oma meiliaadressidele laekunud teated. Aga nagu värava kyljes rippuvast postkastist leian ma ka virtuaalsest reeglina kõigist filtritest ja kleepekates “ainult tellitud post” hoolimata rohkem rämpsposti. Ma lihtsalt kontrollin ja sorteerin saabunu tuimalt ära ja rõõmustan harva mõnd pärlit leides. No suhtlemiseks on tänapäeval sada muud võimalust kui kirjasaatmine. Palju on muutunud ja teisenenud. Ka tutvste sõlmimine. Aga vanasti….

Kunagi ammu oli taas yks järjekordne laulu- ja tantsupidu, 90-ndate alguses. Tõenäoliselt koolinoorte oma, aga ma täpselt ei mäleta hetkel. Igal juhul käisin ma emaga koos vaatamas tantsupeo peaproovi. Vihma ladistas hirmsal moel ja kui siis yhe järjekordse tantsu vahele lapsed kõik mööda staadioni kylgi yles sibasid, et yleval enda järgmist etteastet oodata, sattus meie lähedusse yks poiss seisma. Kuna kallas halastamatult, siis kutsusime ta enda vihmavarju alla ootama. Ma ei teagi täpselt millal, kas kohe seal varju all sai vahetatud kontakte või juhtus see järgmisel päeval sama tantsuetenduse ajal kui me taas trehvasime. Igal juhul sai sellest yyrikesest tutvusest aastatepikkune sõprus ja kirjavahetus.

See pisike poiss, Ummi, elas Kiviõlis ja ma mäletan nii selgelt kõiki neid vahvaid kirju, unistusi, plaane ja reaalses elus syndinud suuri muudatusi tema elus ja ka tema joonistusi, mis minuni kõik ymbrikutes paljude aastate jooksul saabusid. Oli, mida oodata ja alati oli mu rõõm suur kui tuttava käekirjaga saadetise postkastist leidsin. Mul on ta kirjad kõik kusagil alles. Ei seganud meid ei vanusevahe ega kaugus, see on vahva ja tore sõprus. Ja ainus kirjasõprus mu elus, mis kestis rohkem kui 2 vahetatud kirja.

Kui ma Tartusse õppima läksin jäi ka meie kirjavahetus veidi soiku. Ja nyyd, meie põneval internetiajastul leidis ta mu taas yles. Peaaegu 10 aastat oli möödas meie viimasest kohtumisest ja selle ajaga on NIIIII palju põnevat juhtunud ja muutunud. Nii vahva ja kosutav on mõtelda, et kõik siin maailmas polegi kaduv.

Yhesõnaga saime Ummiga taas justnagu tuttavaks ja yhtlasi oli tal mulle ka pisike palve, et kas ma joonistaksin tema kallile kaasale, kel tulemas synnipäev, kingituseks yhe pildi. Neist endist ja nende elust-olust. Selle pildi ta sai ja oli suur rõõm teda yle aastate taas näha. Pealegi meeldib mulle hirmsasti teadmine, et on olemas mehi, kes ei karda näidata välja oma suuri tundeid lähedaste vastu (elu näitab nukralt, et väga sageli kipuvad mehed oma suhteid häbenema ja ka salgama) ja teha neile armsaid kingitusi. Kuigi tema puhul olen ma  kõigele lisaks veel seda meelt, et ta peaks oma armsale kaasale ka enda tehtud kavandit sellele minu vormistatud pildile näitama 🙂

Aga minu nägemus oli siis selline:

Palju-palju õnne, Mari! 🙂