Sten 4 – eellugu ja piraadisärk

Nii, õrnad-kaunid printsessid, olete turvaliselt peidus? Kui olete, siis pysige nyyd hästi tasa, ärge isegi hingake. Kui pole, siis olete lootusetult hiljaks jäänud, sest Must Kõuts on kohal!

Eellugu:
Kui ma kunagi suurema poisiga esimestel kuudel kodus istusin, siis leidsin yhel kenal päeval kuulutuse, kus otsiti samas kandis jalutuskaaslast. Võtsin yhendus ja selgus, et tegemist on peaagu naabritega, sest meie tulevased jalutuskaaslased elasid me kõrval trepikojas. Sealt see kõik algas. Käisime maha palju kilomeetreid ja ajapikku hakkasid ka meie pea samavanad poisid omavahel suhtlema. Veel enne, kui Lasnamäelt minema kolisime, joonistasin ma suuresti naabrinaise kannustamisel-innustamisel tema Steni uue toa toolidele-kappidele oma elu pea esimesed mööblipildid. Sealt see teistele kõik tegelikult algaski, sest varem tegin kõike rohkem enda tarbeks või lihtsalt kingituseks.

Stennu tuppa said tema enda ja rula pildiga kapp:

Riiul sai yhele kyljele kapi-joonistuse jätkuks liblika ja teisele nurga tagant piiluva Possu. Meie kõigi laste sõber ehk “hirmus kuri bullterjer” Possu on laste seas kuidagi eriti popp kutsu 😀

Kaks tooli oli Stennul ka. Yhele ronis tulbikest nuusutama kilkonnapoiss ja teisele venitasid end kaks kirjut tigu

Ja voodipeatsisse tuli kiisu valvama Stennu und 🙂

Ja kõik tema vahvad sõbrad ja tegemised võtsin ma pisut hiljem kokku tema oma pesa sildiga

Aga vahepeal on mõned aastad möödnud ja Sten on juba suur poiss. Hiljaaegu oli tal jälle synnipäev. Ta sai juba neli aastat vanaks. Mis meeldib selles vanuses poistele? Autod, rongid, laevad, loodus… ja muidugi piraadid! Kui selgus, et mereröövlid on ikkagi lemmikud nr yks, siis istusin maha ja hakkasin mõtlema. Kohe meenus enda lapsepõlvest Arabella-lugu ja hilisemast need Kariibimere tyybid. Ja siis joonistasin kogu asjast oma nägemuse.

Kõigepealt syndis kapten – suure mytsiga. Panin ta laevarooli ka. No kui kapten juba roolis on, siis on ikka miskit väga tähtsat teoksil. Temal pidi ilmtingimata keegi suleline ka õlal istuma, ordeniga papagoi tundus põnev.

Siis syndis tyyp, kellel oli suur kullast hammas, mis hästi suhu ei tahtnud mahtuda ja yks silm oli tal kinni ka. (Tannu lisas just kõrvalt, et yks silmi oli lahti ka ;)). Ta oli kunagi olnud korralik madrus kunglikus laevastikus, aga seiklused olid ta kokku viinud piraadipealikuga. Neist said head sõbrad ja madrusest sai ka mereröövel.

Siis kolmas tegelane, kellel oli puujalg – tema oli just sobiv mööda redeleid ja köisi ronima ihhii! 🙂 No ja kuna kellegi pidi olema ka konkskäsi, siis sai sellegi endale kapten, et teised liiga liikumis- ja teovõimetuks ei muutuks.

Kuna ma vägivalda ja relvi ei poolda, siis tundus see piraatluse värk esiti selline natuke kahtlane asi. Samas seda saab ju ka mängida rõõmsalt ilma kolkimata ja tapmata, eksole. Selleks, et ikka põnev oleks, peab midagi või kedagi kyll röövima, pisikest pättust tegama, põgenema ja taga ajama, aga ka läbirääkimisi pidama ja hästi osav olema. Et ikka nagu päris oleks, siis lasin piraatidel röövida yhe pisikese printsessi. Ainult mängult – no te vaadake ise, mis nägu see peen preili seal on! Pealegi võin etteruttavalt juba ytleda, et printsessile hakkas seal nii meeldima, et temast endast sai ka hiljem piraat 😀

Nii ja siis oli yhel korralikul laeval ka kindlasti piraatkoer. Mõnus yhe lontkõrvaga kuts, kes oskas masti otsa ronida on just sobilik tegelane sellisel musta lipuga põneval laeval. Redelil kõõluv pärdik ja päise päeva ajal õhus laperdav nahkhiir sobisid ka kenasti sellesse kirevasse seltskonda. No ja lainevahus sulistav haikala tundus juba täiesti loomuliku nähtusena selles vahvas romantilises ja miljoni võimalusega mängumaailmas 🙂

Aga nimi! See laeva oma. Kui olin koera korvi joonistanud, siis jäin mõtlema, et mage oleks puri lihtsalt mustaks võõbata. Valgeks ju ka jätta ei saa. Niisama pealuu valendavate sääre- või mis-iganes-luudega teha tundus ka igav ja siis turgatas pähe KASS! Ma tean, et kunagi elas yks selline lumivalge ja kummituslik albiinokõuts, võitmatu röövlipealik ja kõikide ookeanikalade kohutav hirm, keda tunti nime all Must Kõuts. Just tema nime järgi saigi minu pisikeste piraatide laev ristitud.

Ja kogu see muinasjutt kolis elama Steni särgile. Ikka korralik piraadivärk! 🙂

Nii, printsessid, ise teate, kas pysite nyyd vaguralt peidus või tulete välja mängima, lasete end röövida või hakkate ehk kohe ise ka piraatideks! Pealegi tundub mulle, et sellest loost saab veel kunagi mitu lugu, sest põnevad seiklused ootavad kõik alles ees 🙂