Jäätise- ja kontserdisuvi

Tegelikult võiks öelda, et see suvi on meil olnud kohe ametlikult yks jäätisekylm suvi, sest meil kannavad siin kõik jäätunult söödavad asjad jäätise nime. Ja kui lubataks, siis söödakski ainult jäätist. Istusin siis mina köögis ja kaapisin pisemale lusikaotsaga banaani. Aknaalaualt vaatasid vastu veel paar päikese käes end grillinud tiigerbanaani. Ma ei teagi, millal ja miks me neid pruunide kooretäppidega banaane nii nimetama hakkasime. Täppide poolest võiks nad ju pigem gepard- või leopardbanaanid olla. Aga yhesõnaga ma istusin seal köögis ja vaatasin neid banaane ja samal ajal mõtlesin, et mida võtta ette päev varem ostetud maasikatega, mis kapis puhastatult veel vaid söömist või hallitust ootasid. Kaks kilo maasikaid. Mitte et me neid nyyd niisama ära ei suudaks päevakesega syya, aga peab ju mõtlema ka tuleviku ja pika pimeda talve peale. Panna niisama terved marjad kylma? Hmm, pole väga minu maitse, kuigi poiss sööb neid kylmunult heal meelel. Või teha “maasikasuppi” (vähese suhkruga hõõrutud maasikad) ja panna see segu siis pisikeste karpidena kylma. Keedetud maasikamoos maitseb mulle endale kyll, maitseb poisilegi, aga hoida mul seda eriti kuskil poleks ja kui see silma all on, siis ega ta ju ei pysiks ka. Talveni kindlasti mitte.

Ja mis ma siis tegin? Tegin hoopis jäätist. No tegelikult panin paar pisikest “maasikasupiga” karbikest talveks ka ja siis leidsin, et mul on ju ometi õigus ennast ja last rõõmustada ka kaunil suveajal. Lisaks muidugi värsketele marjadele. Teate ju kyll neid mahlajää tegemiseks mõeldud komplekte, eks? No korduvkasuttavad topsid ja pulgad. Olen neid ikka erinevate mahlade ja jogurtitega katsetanud, aga eile neid maasikaid vaadates tabasin end mõttelt, et poiss sööb heal meelel kivikõvasid jäämaasikaid, et mis oleks, kui paneks neisse jänesekõrvalistesse topsidesse sel korral me maasikatest suppi. Kahjuks on mul neid vaid neli – kaks said puhast maasikasuppi täis, kahele valasin maasikatega vaheldumisi maasikamaitselist joogijogurtit. Ja kuna need banaanid mind ikka sealt aknalt jõllitasid, siis otsisin välja pisikesed plasttopsid ja panin neisse kihiliselt kaabitud banaani ja “maasikasuppi”. Ja kuna segu sai mõnusalt paks, siis torkasin pulgaks sisse pisikese lusika, sest midagi targemat käepärast parasjagu polnud ja joogikõrs oleks liiga hädine nii suure ja mõnuse jäätise pulgaks jäänud.

Ja täna hommikul avas tyyp oma silmad ja ytles (nagu viimasel ajal vist igal jumalama hommikul):

‘ Emme, ma tahaksin nii hirrrrmusti jäätist,’ ja ma võisin sel korral lubada ta sydamerahuga kapi kallale, sest mis on sooja ja päikselise suvepäeva puhul mõnusamat kui alustada seda sellise marjase jäätisesöömisega. Ise sõin ka. Poiss sõi banaani ja maasikaga, mina jogurti-maasika oma. Nii hea oli. See banaanioma kusjuures oli juuuubemõnus ja suht pehme, no mina sain oma hammastega ikka ilusasti seda hammustada (neid tavalisi jääpulki ma ei suuda närida, rääkimata jäätunud maasikatest) 🙂

Et siis meie suvine söödav isetegmine:

Maasika-banaani

Maasika-jogurti

Öökostyymis unimyts aknalaual oma jäätisega (väike kusjuures vaatas teda vilava pilguga, aga me jätsime ta sel korral siiski veel ilma):

Kui jäätised kylmuma läksid, seadsime meie sammud peole. Tuleb välja, et mu pisem on oma 7,5 elukuu, 7,5 kg juures yks igavene rokitita, mille yle ma muidugi yldse mitte ei kurvasta. Kui suurema elu esimene kontsert oli kunagi ammu minu kõhus Thule oma ja reaalses elus Metallica oma, siis pisema elu esimeseks sai the Sun. Nali naljaks, aga lapsele meeldis, isegi vägaväga, tantsis ja naeris ja vaatas suure huviga. Nii, et nyyd ma enam ei pelga laste pärast – klapid pähe ja peole!:

Nii aga nyyd lähen ma turule maasikale. Eesti riigis ju poest jäätist nagu ei saakski? Aga eks see on ikka nii, et kus midagi juba palju on, sinna tuleb ikka juurde. Magusmaitsvat ja rõõmsat suve teile! 🙂