Särgid õele ja vennale

Elasid kord õde-venda. Sellised armsad ja pisikesed, toredad nagu lapsed ikka. Võibolla kyll muinasjutus saab jääda igaveseks väikeseks, aga päriselus kasvavad lapsed ikka kord suureks. Nii kasvasid ka nemad ja kippusid pisitasa ikka kodust kaugemale ja kagemale, et leida see päris oma tee. Hinges võib aga see pisike lapsepisik igavesti elada. Nii ongi ehk parem 🙂

Vend oli vanem, suurem muidugi ka. Temast kasvas selline vahva matkasell, keda tõmbas mägedesse, kõrgustesse, kaugustesse. Fotokaamera oli ta truuks sõbraks-seltsiliseks, kelle abiga teostada ennast, oma unistusi. Korraks juba tundus, et suured unistused on täitunud – ta sai sisse yhte väga heasse kooli seitsme maa ja mere taga. Siis aga selgus, et kuigi kõik on peaaegu käega katsutav, peab ikka veel kõvasti vaeva nägema kogu korralduse eluolulise poolega.

Vaikselt oma sihtide poole rassides ja ronides, kivisid ja kände jonniga yletades, liikus ta pisitasa unistustele lähemale. Vahel kyll tundus, et siht on silme eest kadunud, aga soov oli suur ja tahe tugev ja eks elus ole ikka nii, kui midagi väga soovid, siis lõpuks ka saad ja kui mitte kohe, siis natuke hiljem. Usku ja lootust ei tohi ainult kaotada 🙂

Mõned nädalad tagasi lõpetas vend kooli. Ta on nyyd ametlikult suur poiss. Või noh, mis poiss see mehemõõtu inimene enam on, ikka mees juba 🙂 Ja tema emaga pikalt nõu pidades saime valmis särgi. Just sellise, mis elavalt kirjeldab neid maiseid heitlusi teel kõrgesse kaunisse tippu kõige oma komistuskivide ja järsu nõlvaga, kaaslaseks ikka kaamera, murumytsike ja seljakott, eemal mänguootav jalgpall. Lennuk ka, sest see on hetkel tähtis vahend, mis maailma teise otsa lähemale tooks. Lipud ka, siis tead, kust tuled ja kuhu lähed. Teksti peale mõtlesime ka, kohe pikalt, aga sobivat ei leidnud ja siis selgus pilti vaadates, et kogu sõnum ju ongi juba pildis olemas. Head soovid veel kõigele lisaks ka 🙂

Pealegi keegi meist ju veel ei tea, kus see tipp asub ja kui kõrgel tegelikult on. See, mis hetkel näib peadpööritavalt pilvedes on äkki ikkagi vaid sammuke sel pikal tõusul. Lihtsalt vahepeatus, kus õppida, areneda, kosuda ja uue innu, jõu ja hooga edasi ronida ikka kõrgemale ja kaugemale! Ja kui ei saa nii, siis saab teisiti, eks! Hääd ronimist Sulle! 🙂

Ja õest räägin ma teile kohe õige pea 🙂