Linnalapse potipõllundus :)

Mu yliaktiivne kolmeaastane otsib ja nõuab endale kogu aeg tegevust. Kui teda ei suuna-juhenda ja peale ei passi, siis leiutab ta midagi ise (loe: teeb meie mõistes rohekm või veidi vähem pahandust). Yhel kenal õhtupoolikul kingiti mulle aga 15 minutit kergemat hingamist. Sain nautida pilti, kus mu pöörane tornaado vaid agarusest nohisedes endale moodsa potipõllu sai hooldamiseks-armastamiseks.

Juhtus nii, et poiss sai kingituseks rohelise ‘muna’. Just sellise hiiglasliku oatera kujulise:

‘Oatera’ läks kenasti pooleks, ja selle ‘kaas’ tuli kinnitada nyyd hoopis topeltpõhjaks. ‘Muna’ seest tuli aga välja seemnepakike ja pisike imekerge hokilitter. Litter pandi vette:

Võluväel kadus 1 dl vett litribriketi sisse ja sellest kasvas kohev mullatorn:

Siis tuli suurem osa mulda ‘oatera’ alumise poole sisse kyhveldada. Isegi koer sättis end põnevusega vaatama. Noh, äkki kukub midagi põnevat talle hamba vahele või mmidagi:

Siis basiilikuseemned  mulda:

Siis sutike mulda veel peale ja iminapale limpsti:

Ja palun väga! Kaasaegne maitsetaimede “põllulapp” ongi integreeritud meie kitsasse tornmaja kööki. Isegi aknalaual ei võta ruumi:

Nyyd kastame teist iga päev sutike ja veame kalendrisse riste. Poiss saab varsti nii numbrid ja nädalapäevad ka taimekasvatuse kogemuse boonusena veel selgeks. Jube põnev on, ausalt. Isetegemise rõõm on suur rõõm. Ja selle nägemine kõrvalt pole yldse mitte vähem väärt 🙂