Lapsepõlv

Mäletate veel möödunud suvest toredaid fakti-ja kiiksujutte meie blogides? Mina mäletan, see oli nii vahva ja kuna ammu pole mulle siin midagi sarnast silma jäänud, siis mõtlesin siin endamisi ja kysisin ka veidi targematelt nõu, et kas võiks algatada uue yrituse. Mitu nädalat mõlguvad mul meeles mõtted seoses lapsepõlvega. Täna aga andsid Muhvi viimaste päevade postitused kannikestest ja pitsiga köögirättidest viimase tõuke 🙂

Kuna ma veel päris täpselt ei oska kindlat teemat pakkuda ja mingit ankeeti ka koostada, siis mõtlesin algatuseks asja vabas vormis ise alustada ja kui sellega kaasa tullakse, siis ehk kujuneb ka mingi kysimustik nende jaoks, kes seda toeks vajavad. Sobib? Aga ise mõtlesin, et teema võiks olla enamvähem laias plaanis lapsepõlvja sellega seostuv:
Mälestused, unistused, soovid, tegemised, lõhnad lapsepõlvest. Ja muidugi ka need kaunid-kauged sillad lapsepõlve ja tänapäeva vahel 🙂

Teen siis ise algust. Kõigepealt kasvamine piltides.

Sellisena mäletavad mind ema, isa ja mamma. Pisike pontsakas päikesejänku. Mina ise nii kaugele ei mäleta, aga vaat see päikseline tunne on minu sees alati olemas 😀

Sellisena mäletan ennast juba ka juba ise – lasteaia lõpupeolt tulles tuli ju koduaias paraadpilt ka teha 🙂

Vapra varapubekana ema ja pisiõega:

Ja keskkoolis kõige olulisem oli kõik see, mis polnud kooliga seotud, hehee. No nii hull see polnud, aga Mustpeade maja oli sisuliselt mu teine kodu on Rüütliturneeride ja muude keskaja-temaalitiliste tegemistega. See oli niiniinii äge aeg, mida kroonis ka Tallinna Maikrahvinnaks saamine 95. aastal 🙂 :

Ja siis oleksin ma justkui pidanud suureks saama ja nii ma siis illukukult Tartusse ülikooli läksingi 😉 :

Edasisest… sellest teate te siin juba üsna palju ise ka. Kuigi ma ei saa täie kindlusega väita, et see minu lapsepõlv mind veel hyljanud oleks. Minu meelest see ikka kestab alles täiel rinnal edasi, hihiii! 😀

Nii, aga nüüd siis pika jutu juurde!

***

Esimesed isetegemised:

Kääre, nagu väikelastele ikka, mulle kätte ei antud. Keegi ei tea kust ja kuidas, aga veel enne kolmeseks saamist ma need kuskilt kätte sain ja riidekappi suundusin. Mul oli yks heleroheline valgete mummudega kleit, millel oli kõhul kaks taskut ja taskutel suured punased maasikad. Mul oli sealt neid maasikaid vaja. Lapsemõistus kajuks ei taibanud, et oleks täiesti piisanud taskute eemaldamisest. Ma alustasin lõiketööd kaelusest. Avastati mind siis, kui yks maasikas oli käes ja ma kaelaaugust järgmise juurde teed nysisin. Aga vaat seda ei teagi, mis mu maasikatest seejärel sai 😀

Soenguid lõikasin endale ja nukkudele ka. Sellest, et nukkude juuksed tagasi ei kasva ja neid kasvu kiirendamiseks nysima ei pea, sain ma peale paari korda aru. Minu juuksed aga kasvasid kyll. Ripsmed õnneks ka. Kõige selgemini on meeles hetk aasta viimasest päevast – vanaema sahmib köögis, keedab sylti ja kuna tal seljataga silmi pole ja mina tyli ei tee parasjagu, siis sain ma laua all, pika valge piduliku laudlina varjus endale korraliku pidusoengu pähe. Olin siis neljane vist. Pats volksas maha ja tuka lõikasin ka endale ette. Endal oli jube uhke tunne. Kui ema koju saabus, siis pidi poekotid peaaegu maha pillama mind nähes… see on esimene kord, kui mäletan, et ema nuttis. Ja ma ei saanud siis päris täpselt ikka aru, miks. Kahju, et minu peast pilti pole. Peeti häbiasjaks vist. Kuigi mytsi ja rätikuga toasolemist ma ei mäleta 😀

Esimesed nõelapisted, tikkimised, heegeldamised ja kudumised tegin enne kooli. Kuskil keldris on alles mu kõige esimesed tikkimispisted tumesinisel villasel kangal. Vanaema juhendas. Ja proovilapist tegin pisikese kotikese endale. Olin krdima uhke selle yle ja kandsin seda mängides aastaid ensega kaasas. Sellel on mingi kriipsulillekste rivi ja siis veel mõned read, Täpselt ei mäleta, kuigi pilt on nagu silme ees. Aga seda mäletan kindlalt, et riie oli tumesinine ja villane. Nii tahaks seda jälle näha ja käes hoida. Tragi mamma on selle aga hoolega kuskile ära pakkinud, aga kyll ma yhel hetkel end selleni kaevan.

Esimene päris isetehtud ja ilma juhendamiseta õmblemise isetegmine oli rotipoeg Kiki, kes sündis veel enne, kui ma kooli läksin. Ta oli sellina lapse peopesa suurune. Mingist synteetilisest natuke karvasest riidest oli. Heleroosa lõngaga tikkisin suu ja tegin sabajupi. Mamma roosadest kitlinööpidets said silmad. Olin niiiii uhke oma rotipoja üle ja kui ema koju saabus lendasin juba aknale seda tervituseks talle näitama. Ma ei arvestanud oma tegemises sellega, et ema ja vanaema rotte ja hiiri hirmsasti kardvad ja need nende jaoks just kõige sympaatsemad elukad kahjuks pole. Ja ema reaktsioon oligi esiti fuiiihh, aga noh, siis tuli ta tuppa ja mina oma isetegmise eest sain muidugi kiita. Esimene Kiki oli pikki aastaid mu suur sõber ja kaisuloomake ja aastate jooksul valmis meil koostöös ema ja mammaga terve pesakond Kikisid. Yhe hiigelrotiga mängib mu suurem poiss siiani. Ja see mu esimene on ka täiesti elus ja olemas.

Ja kudumine. Multikates oli kudumine alati nii vahva ja lihtne, muudkui vardad lõnka-lõnka yles alla ja sall kasvab nagu ma ei tea mis. Vot, selline oli mu ettekujutus kudumisest. Tahtsin ka sellist triibulist salli, mille mingi kass kuskil multikas kudus. Olin kodus haige ja pysisin viksilt voodis ja mamma siis lõpuks murdus ja tuli mu pika palumise peale mu voodiservale istuma. Tal olid käes punaste otstega vardad ja pruun harutatud ja lokkiv akryyllõng. Ta lõi paarkymmend silma ja siis hakkasime koos pusima. Mäletan, et mulle kohe yldse ei meeldinud, et lõng sedasi krussis oli. Tahtsin ka ilusat siledat lõnga millega ema ja mamma ise kudusid. Sain parempidisid kyll selgeks, aga kudumisisu läks mõneks ajaks yle. Järgmisena kudusin alles koolis. Siis vist salli. Siis anti mulle helekollane pehme mohhäärisegune lõng kätte ja siis hakkas kudumine ka meeldima 🙂

Heegeldamise algust ei mäleta, aga seegi oli enne kooli. Ja nõelaga said tegelikult esimesed proovitööd vist yldse papile tehtud. Mäletate veel neid lahedaid tikkimispilte väikelastele, kus tuli mööda joont lihtsalt august auku nõela pista ja lõnga vedada? Paat ja maja ja nurgeline auto ja mis seal koik veel olid. Ma olen mitut pilti joonistades mõtelnud, et peaks sellise õmblemiseks sobiva kompkti koostama 🙂

Kokanduslikud saavutused algasid minu toa põrandalt. Ka kunagi enne kooli. Ma tahtsin ema ja mammat yllatada. Lasin oma toa ukse kinni tõmmata, ise veel ei jaksanud, nii rakselt käis see uks. Käib muide siiani, kuigi on nyyd hoopis kööki viiv uks. Suuri inimesi ei häiri, lapsed ei saa endiselt hakkama 😀

Vot ja istusin siis oma toa põrandal. Tooraineks olid leib, juust ja õun. Tol ajal viilutadu leiba polnud. Lõikasin ise. Ega mulle ju teravat nuga ei antud, seega siis nysisin sööginoaga kõik neid aineid. Mäletan siiani seda uhket tunnet, kui olin oma elu esimese pärissöögi valmis saanud –  “võita võileivad juustu ja õunaga” taldrikule kenasti ritta seadnud ja mind toast koputamise peale välja lasti ja kuidas ema ja vanaema istusid kenasti kaetud laua taga ja ootasid mu võileibu. Nad sõid ja ma ei mäleta yhtegi krimpsus nägu. Aga veel tänapäevani meenutab ema seda yritust naerulaginal… et no oli ikka jube ilge kombinatsioon olnud see tema jaoks 😀

Ja joonistamine… mulle meeldis joonistada ja meistredada. Kuskil peaks olema ka kaustad mu joonistustega. Kuskil keldris muidugi. Kui ma praegu haiglas poleks, siis läheks kohe sinna kaevama. Ei saa ma enam rahu… Aga joonistasin hästi palju igasugu lilli. Hiljem spetsialiseerusin roosidele. Ja siis tulid mingi hetk Disney Plutod ja Mikid ja mingi hetk lisandus roosa panter ja siis kuskil põhikooli lõpus või pisut varem siginesid tasahiljukesi ligi nende pisisilmadega ja suurte laiade naeratustega tegelaste eellased, kes tänapäeval mu kaaslasteks iga päev on. Vanu vihikuid ja ka loengumaterjale sirvides on kohe näha, kus oli igav, millal olin ma armunud jne 😉

Pajupilli yritasime vanaisaga koos ka mitu kevadet järjest teha, aga ei õnnestunud. Alati oli koorega mingi jama. Ma tahtsin hirmsasti endale ilusa häälega vilepilli nagu lastefilmides vahel näha-kuulda oli. Pillipuhumise oskused olid sealjuures teisejärgulised 😀

Kuna mu vanaisa pidas väikest viisi ka kullassepa ametit, siis mind hirmsal moel paelus kogu see pikk protsess, kuidas nt lusikast sai ilusa kiviga sõrmus. Nii hirmusväga oleks tahtnud ise ka selliseid sõrmuseid ja kõrvakaid teha. Aga kuna ma koletul kombel tuld ja kuumust kardan ja ega need happed ka mind oma söövitava toimega ahvatlenud, siis ma lihtsalt vaatasin, hirmsamal hetkel, kui tulelondid lehvisid, piilusin ja mõtlesin, et niiiiiii ilus. Kavandeid aitasin papal kyll joonistada. Kogu kaadervärk on papal alles äkki ikka trotsin veel hirmu ja teen proovi enne kui hilja on 🙂

Kelleks ma tahtsin saada:

Kui minult esimene kord kysiti kelleks tahan saada, see oli umbes nii 4-aastasena, siis olin kindlal veendumusel, et minust saab koristaja ja minu mees on kojamees. Keegi ei tea, kust see idee tuli, sest eramajas elades meil kojamehi ja koristajaid ringi ei liikunud. Koristajat minust ei saanud 😉

Veel enne kooliminekut jõudsin ma unistada lypsjaametist. Linnalapse jaoks seostus see maaromantikaga. Kastemärja heina ja vastniidetud rohu lõhna ja vahvate loomadega, jaaniõhtute ja vahvate seiklustega. No kõige muuga kui lüpsjaamet tegelikult vist, aga nii ma seda oma pisikeses peas ette kujutasin.

Lasteaia viimases ryhmas oli selge, et minust peab saama suurte sõjaväljade medõde, sest kuidagi juhtus ikka nii, et poisid mängisid sõda ja plikadel nende mängudesse eriti asja ei olnud. AGA me ju kõik olime sõjafilmides näinud valgete tanude ja põlledega õdesid haavatud mehi abistamas. Seega oli poiste mängudes alati üks koht tüdrukule ja mina lihtsalt võtsin selle ametikoha endale, sest see sobis mulle valatult. Eks mul tegelikult on see soolikas omal moel alati olemas olnud.

Algklassides oli kindel veendumus – minust saab loomaarst. Noh arst ei saanud, loomaaia aga suutsin koju kyll tekitada ja kogu pere ka nakatada loomapisikuga. Hetkel, kus mina ei mängi enam mingit rolli selle maja tegemistes, on mu vanematekodus lisaks koerale veel neli viirpapagoid, kolm merisiga ja kilpkonn. Ja need pole seal laste rõõmustamiseks nagu tavaliselt selliseid pisielukaid ikka võetakse ja peetakse kui just tõepoolest mingi tohutu loomasõber ise pole. Neil on loomaaed seal karja peale ja karja noorim on hetkel eeeem 25. Ja peamine suhtleja ja talitaja on mu igivana ja iginoor vanaema 😀 Pöörasematel hetkedel oli seal aga paarkymmend papagoid ja neli koera ja akvaarium ka veel… nii, et ega ma eriti normaalsest keskkonnast pärit pole hihhiii. Ainult mitte ühetgi kassi pole ma majas iial olnud. Ema ja mamma neid ei sallinud ja kõik mu kojutassitud nunnukiisud saadeti tuldud teed tagasi.

Põhikooli ajal oli sihiks merekool, aga sel ajal veel tydrukuid vastu ei võetud ja hiljem, kui võeti, siis lubas isa teha kõik, et mind sinna ei võetaks. Aga ma niiiii tahtsin. Olin alati issi tytar olnud ja loogiline, et mingis vanuses tahetakse samastuda ideaaliga. Meremeest ega -naist minust ei saanud. Aga mere poole kisub ikka veel…

Ja tegelikult tahtsin ma nii hirmuskole väga baleriiniks saada. Kui mind 3-aastaselt jääle lykati, siis kaasnesid sellega ka balletitunnid. Aastaid sai varbaid sirutatud ja stange ääres kykke tehtud. Kui üks hull treenerimutt välja arvata, siis mulle trennis meeldis. Mäletan selgelt, kuidas ma neljandas klassis emalt mangusin, et nyyd on viimane võimalus ja ma nii väga unistan sellest. Mul olid sel ajal kõik eeldused saada väga heaks baleriiniks. Noh, mu mitte niiväga naiselikku ja eriti just baleriinile sobivat kasvu ei osanud siis ju keegi ette näha. Nüüd olen peres pikim. Ja aastaid näris see mu hinge ja mina omakorda ema kallal. Ainus vabandus emalt oli see, et ta ei julgenud mu elu yle sedavõrd kaugeleulatuvalt otsuseid ära teha. Nii, et baleriini minust ei saanud. Ja ujuma ei lubanud ema mind seepärast, et see ei sobi naistele, teeb õlad laiaks ja keha koledaks. Ja ratsutama ei lubanud ta mind miks? Arvake ära? Sest jalad jäävad kõveraks. Vot.

Unistused ja soovid:

Valge alusseelik! Väike maja preerias seriaal oli minu lapsepõlves popp ja kindlasti on see mind sygavalt mõjutanud. Lisaks sealsete tüdrukute ja naiste ilusatele tanudele soovisin ma üle kõige maailmas endale valget laia alusseelikut, mis mu kleidikesed kahara hoiaksid. Aga kodus leiti, et kus ma sellega ikka käin. Kord leidsin vanaema vana öösärgi, mis sobis mu meelest ideaalselt alusseelikuks. Oii milline kisa sest tõusis 😀 Kui aus olla, siis mulle meeldiks isegi kaasajal käia riides nii nagu selles filmis ja sel ajal käidi ja alusseelikud meeldivad mulle endiselt, kuigi mul yhtegi pole. Veel 🙂

Baldahhiin voodile – peeti jaburuseks. Samas oli mul see soov ikka palju-palju aastaid. Hiljem targemaks saades sai mulle endale selgeks, miks see mulle nii tähtis oli. Ja see oleks väga õige ja vajalik olnud, et oleksin selle saanud… iga laps vajab turvatunnet ja oma pesakest-kohta.

Maa-vanaema – suvel läksid kõik lapsed linnast maale. Minu lähemad sugulased on aga kõik suht möödunud sajandi algusest linnainimesed, seega ei mingeid maavanaemasid ega ka kohta, kuhu linnast suveks mängima ja teistmoodi elu kogema minna. Me elasime keset linna, samas peaagu nagu metsas. Sellest on tegelikult palju säilinud, nagu oaas keset linna. Ainult metsmaasikaid enam pole, aga põldmarju ikka veel leiab. 🙂 Aga no ikkagi oleks tahtnud ka mingit vaheldust. Pealegi läksid ju kõik teised meie kandi lapsed suveks maale ja pikk suvi üksi mööda saata oli nukker.

Vanem vend – ma arvasin alati, et kõik tüdrukud unistavad, et neil oleks vanem vend. Või isegi mitu, sest siis nad saaksid pisikest õekest kaitsta ja aidata ja temaga mängida ja kiigele hoogu teha. Lasteaias meeldis mulle nii väga suure hooga kiikuda ja kõõõõva häälega laulda “Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene!”

Taskukoer – meil olid kodus ainult suured koerad olnud, aga mamma rääkis, et on olemas ka pisikesi koeri. Kohe selliseid hässssti pisikesi, kes mahuvad taskusse. Ma siis kujutasin ette, et mööda linnad käivad onud. Kaabud on neil peas ja rinnataskus on kutsud. Nööpaugus on punane moon, et kutsul ikka lõbus oleks ja saaks mängida. Ja linnas käivad ka peened tädid. Neil on kutsud ridikylis. Piiluvad sealt välja. Kõigil on taskukoerad. Oii, kuidas ma tahtsin endale taskukoera 😀 Ja pea kolmkymmend aastat hiljem ongi selline trend, ainult, et mul on uued lemmikud 😀

Must lagi – see oli siis, kui kuskil põhikooli lõpus oma toa sain. Minu kindel soov oli, et saaksin musta lae. No loomulikult ma ei saanud seda. Hea et arsti juurde veel selle soovi pärast ei viidud 😉 Kuigi-kuigi, alles hiljem sain teada, et minu vajadusel ja soovil oli täiesti mõistlik põhjendus ja maailmavalus pubeka jaoks võib see olla hirmvajalik. Pealegi on see mööduv. Aga sinna musta laega tuppa soovisin ma magamiseks ainult madratsit, kui ma vanaegset raudvoodit ei saa. Tegelikult ei saanud ma aga midgi muud, kui ontliku nõmeda kujundusega isikupäratu tüüpmööbliga toa. Sest nii oli viisakas. Jahhaaa! Ainus, milles mu soove arvestati oli see, et lakke ei pandud lampi.

Vanemate pulm ja ema pruudipärg – see oli kõige ilusam asi maailmas mu meelest. Vahel väga harva lubas ema mul selle pärja pähe panna ja peegli ees keerutada 🙂 Ja kõige raskem oli mul lapsena leppida sellega, et ma ei saanud isa ja ema pulmas olla. Noh, mind lihtsalt polnud siis veel olemas. Tervelt 4 aastat lahutas mind nende pulmast. Aga laste ajaarvamine on veidi teistsugune ja nii ma siis olin kurb ja pahanegi, et mind pulma ei kutsutud. Nagu lohutuseks olin ma lapsena nii mitmes pulmas pruutneitsiks. Aga et vana pettumus õnnestus mul lõplikult maha matta alles siis, kui ma palju aastaid hiljem fototöötlusega tutvust tegin ja selle kursuse lõputööks tegin vanemate pulmapildist pilt, kus mina pisikese pruutneitsina hoian issi jalast kinni. Lilled peos. Pilt ripub nyyd mu vanemate voodipeatsis. Ja mina olen rahul, sain oma pulmad kätte. Nüüd juba ongi tunne, et ma ikka ise olin ka kohal 😀

Ja naljakad-totakad seigad ka, mida liigitada ei oskagi:

Kuskil vist nii 3-4-5-aastasena vaatasin ma aknast välja, meil olid laiad aknalauad, kus ma siis möödujaid passisin tihtipeale, ja karjusin, et mamma, vaata, Surm läheb. Mul oli kindel ettekujutus, et vikatimees on ka päriselt olemas. No luust, kui mitte isegi lihast, tegelane selline. Raamatupiltidel ju vahel kujutati vikati ja kapuutsiga meest. Tegelikult oli see meie tänaval elanud Joel Steinfeld. Ta käis tol ajal yleni mustades riietes, musta kaabuga ja kilises kolises igasugu ehetest. Ma kartsin teda. Kuigi ta alati tore ja sõbralik ja abivalmis oli. Suurte inimeste mälestustes kohaselt siis 🙂

Palju kordi hyydsin ma seal aknal passides vanaemat vaatama, et tulgu ta ruttu, vanaisa läheb Ameerikasse. Noh, papa emas elas tegelikult Ameerikas ja vanaisa tahtis palju aastaid talle kylla minna (saatuse tahtel sai loa alles siis, kui ta ema juba teises ilmas oli, et minna vaid hauda kylastama…) ja eks mul oli siis tekkinud mingi oma arusaam asjast. Ameerikasse ta ei jõudnudki, aga see eest käis iga nädal oma pisikese kohvrikesega saunas 😀

Ema ja mamma rääkisid mulle ikka, et vanaisa tõi mu ema Venemaalt (rindelt siis vist) ja minu tõi issi võileiva vahel kuskilt välismaalt. No, et ma olin nii pisike, et mahtusin võileiva vahele. See jutt käis palju aastaid, et kysi issilt, kui ta jälle tööle läks, et äkki võtab Su võileiva vahel kaasa sinna ja tänna… Noh, aga ma olin liiga suur. Ja siis käisme me emme ja mammaga Vormsi saarel puhkamas ja vaat kus seal olid alles jurakad põrandaleivad… No säherdused latakad, et sinna vahele oleksin ma vabalt mahtunud. Kui suur oli mu pettumus, kui selgus, et piiril vaadakse ka võileiva vahele ja ei saa ma issiga kohe kuidagi kaasa minna 😉 Aga Vormsi saarel oli ka selline piim, nii rasvane, et makaroni-piimasupis seisis lusikas püsti 😀

Oma elu esimese keedumuna ja tegelikult üldse muna, sõin ma Kloogarannas päevitades. Tädi Helga, mu ema ristiema ja mamma parim sõbranna, võttis alati randa kaasa paar keedumuna. Närb sööja nagu ma olin, seostus tädi Helga mulle ometi hea ja paremaga. Tema juures kodus pidudel sai alati maiustada pisitillukeste marineeritud männiriisikatega. Ja kord, kui seened laual kausis otsa said, läksin ma kööki ja rääkisin tägi Helga emale hästi kurva loo, kuidas mul on neid seeni veel vaja, sest mulle kodus üldse süüa ei anta 😀 Ja veel enne seda juhtus kord, et ema ja mamma läksid peole ja tädi Helga jäi mind hoidma ja mul tuli hirmus kilukala isu ja ma muudkui palusin kala ja vaene tädi Helga otsis kogu maja läbi, aga ei leidnud mitte ühtegi kilukonservi. Aga seal Kloogarannas sõin ma oma elu esimese muna. Hästi ettevaatlikult ja see hakkas mulle meeldima. Ma olin vist 4aastane siis.

Söömisest veel nii palju nalja, et arvatavasti elasin ma Malõshi ja Maljutka järel vaid veest, leivast ja armastusest, sest keegi ei tea, et ma midagi enamat söönud oleksin. Lasteaeda läksin 3aastaselt ja õnneks oli meie ryhmal tuttav söögitädi, kes mõistis mu muret ja nii ma siis rõõmsalt sõingi lasteaias ainult leiba ja selle kõrvale palusin kraanivett. Vaid vahel harva nokkisin ma mingist supist herneid ja hapukurke välja. See oli kogu minu söömine lasteasutuses 😀 Ja sünnipäevadel samamoodi. Isegi magusat ja komme ma ei tahtnud. Meil oli kodus kord, et nädala sees ei saanud ma yhtegi kommi ja siis laupäeval anti mulle pisike assortiikarbike kätte ja ma võisin selle tyhjaks syya. Muidugi ma ei tahtnud nii palju. Kusjuures ma söön assortiikomme siiani vaid väga pika hambaga.

Aga varapubekana oli teate mis kõige ägedam söömise kogemus? Ostisime sõbrannaga minu taskuraha pisku eest põllumajanduspoest kolmeliitrise purgi hampurke. Neid suuri ja vett täis kurke, mida seal purgis äkki oligi vaid kolm kokku? Igal juhul istusime me tema aias helesinise plekkgaraazhi katusel sõime hirmus hapusid hiigelhapukurke ja karjusime laulda: “Me ei karda krokodille. Me sööme neid!” sest need kurgib meenutasid tõepoolest rohkem vettinud krokdille kui kurke 😀

 

Ma uskusin, et:

Minu issi oli kuri hunt. No vähemalt arvasin ma tykka ega nii, sest miks muidu tal on kõhul hiigelarm. Ju ta enne heakshakkamist vist ikka sõi ka kellegi ära ja siis tuli kõht lõhki lõigata nagu kurjal hundil. Ja minu ettekujutuses hakkas hunt ka muinasjuttudes heaks kui oli kivid kõhus kaevu heidetud. Põrnaoperatsioon oli minu jaoks lapsena veel midagi hoomamatut 😉

Mammal on kõhu asemel trumm. Tal jutustas mulle tihtipeale vahvaid lugusid oma lapsepõlvest ja noorusest, aga yks, mis alati mulle hirmsasti meeldis oli selline, et nemad käisid sõbrannaga kohvikus ja sõid nii palju rummikooke, et ei jaksanud pärast enam liikuda ja kõhud olid nii trimmis kui trummid. ma siis kujutasin elavalt ette, kuidas vanaemal on kõhu asemel trumm ja käes trummipulgad, et vahel yks kõmisev põnmmmm teha ja ka käimisel oleks neist ehk abi. Ja ma tahtsin endale ka trummkõhtu. Mul oli hirmus kehv isu väiksena ja mamma ei teagi, et see lugu sai mind alati palju paremini sööma mõneks ajaks. Palju efektiivsem lugu kui väikse Mai jutustus. Peaks talle saladuse reetma. Ja äkki saan enda suurema poisi ka nii sööma? Hmm, vaja katsetada 😀

Emme on kõikvõimas ja näeb läbi seinte. Ma olin koduaias mingit pättust teinud. Omast arust hästi salaja. Läksin tuppa ja ema juba teadis. Minu hämming oli suur ja ega ma ju selle peale ei tulnud, et majal aknad ka on 😀 Ema ytles, et näeb läbi seinte ja mina uskusin ja olin edaspidi veel hoolikam pättusi tehes 😀

Lemmikud lapsepõlvest:

Lemmikvärv – helesinine, roosamanna ei meeldinud mulle kohe yldse. Poiste värv oli popp 😉

Lemmiksöök – poolekslõigatud värske kurk soolaga 😀

Lemmikmaius- suhkru ja võiga praetud kaerahelbed, kylm piim peale ja seda võis lõputult vohmida. Müslist ei teadnud me siis veel midagi

Lemmikjäätis – marjaplombiir

Lemmikmäng – Indira Ghandi matused. Ma ei tea, mis selles syndmuses nii muljetavaldavat oli, aga igal juhul oli mu lapsepõlves see meil sõbrannadega lemmikmänguks. Ykski kuninglik pulm ei varjutanud iial seda mängu. Sõbrannade vanaema eraldas meile mängu tarbeks siilukese oma vanast tyllkardinastki ja alati oli suur kisma ja vaidlus, kes saab Indira olla… Kui leiaks kuskilt selle syndmuse salvestuse, siis vaataks kohe huviga, et no mis see ometi oli, mis meid nii paelus 🙂

Lemmikraamat – Pöial-Liisi. Mitte loo vaid piltide pärast.

Lemmiklill – sinilill, sest ma olin kevade laps ja need olid ainsad õiged lilled, mida mulle sünnipäevaks toodi 🙂

Mängukohtadest oli lemmikuim vana vaher. Sellel olid mõned alumised oksad ära lõigatud ja neid mööda sai mõnusalt puu otsa ronida. Seal ma siis üksinda turnisin, kõlkusin maa ja taeva vahel. See oli mu kindlus ja minu laev. Kevadel näksisin õisi, ja mahla sai ka iga kevad võetud. Iga oks oli tuttav ja oma. Yhel sygisel aga ohkis naabrionu, et meie vahtra juured on tema lillepeenras ja trygivad tema vana näritud mändi… ja kui ma yhel päeval koolis olin, siis võeti mu vaher maha. Ma nutsin. Ma olin paarkymmend aastat tusane selle tea pärast ja ega ma rahu pole ikka saanud veel tegelikult vist. Mul oli yks selle vahtra oks alles. Palju aastaid oli see mu kais. Mingil hetkel leidis vanaema, et vaat kui hea roigas ja toppis selle lindude puuri ronimiseks ja närimiseks. Kui ma seda päästma jõudsin, oli juba kuri tehtud ja sain vaid näritud riismed tagasi. Hoidsin sedagi veel mitu aastat nii alles, aga paar kuud tagasi mõtlesin, et aitab, mitte miski ei too mu puud tagasi ja kuidas ma nyyd lastele seletangi, et sodi ei korjata, sest ega see näritud oksake ju enam muud polnud. Emotsionaalne väärtus ehk mulle, aga no nii asju koguma hakates… 😉 Yhesõnaga kui ma väike olin, siis oli mul oma puu. Ilus ja armas. Ja kunagi, kui ma suureks saan, siis istutan ma lastega koos kohe mitu oma puud. Punkt 🙂

Ok.. aitab nyyd kyll.. laps magab täna rahulikumalt, aga kuna mul ikka närv pysti on, siis see kirjutamine on olnud väga hea rahustav ja mõtteid kõrvalejuhtiv tegevus. Kuigi jah, nii pikalt ja lohisevalt, et kas keegi yldse viitsibki lõpuni lugeda… Aga kui ka ei viitsinud, siis äkki idee ise ikkagi meeldis ja leiab jätkamist omal moel? 🙂

Yhesõnaga… teid on siin nii palju, et kõigil on täiesti vaba voli ise teemat arendada-muuta-vormida enda soovide ja näo kohaselt, aga et oleks natuke nii nagu eelmistel kordadel, siis annan ise teatepulga ka nimeliselt edasi. Näis, kas hakkab asi looma. Oma lapsepõlvest ja vahvatest asjadest võiksid nyyd kirjutada Muhv, kel kindlasti mälu- ja varalaekas veel midagi varuks on ja kes andis tahtmatult ka omapoolse tõuke mu pisikesele algatusele. Älin, kellega ma päeval selles asjas natuke aru ka juba pidasin. Ja siis veel -lola-, virbi, mannike, annlaa, perenna, Kristab, Bubbly, Eowyn ja teie kõik, kes te tunnete, et tahaks midagi kirjutada… ei hakka ju kõiki neid sadu nimesid siis kirjutama ja jätan ka teistele võimaluse teatepulka nimeliselt edasi anda 🙂

Ja kui kirjutis, ettevõtmine ja mõte ses segases öös liiga pöörane oli, siis andestage, eks! Mulle lihtsalt meeldib nii, sest just nii on mu jutt minu enda nägu.

Ja nyyd hääd und ja ilusaid unesid teile 🙂