Kevadet südamesse!

Lilled, mesilased ja ilusad mõtted – need on just need, mida mul pragu vaja on! 🙂

Kevad on käes! Kolisime haigla esimeselt korruselt kolmandale. Siin on valgem ja avaram. No täiesti kodune tunne on, ilma igasuguse iroonia ja enesepettuseta (ainus, mis puudu on, on mu vanem poiss, siis võiks siin täitsa elada :D) Kõik õed on nimepidi selged ja keskkond tuttav. Ehk aitab see lapsel kiiremini paraneda ka. Ja ehk nädalavahetusel rohkem kolima ei sunnita 🙂

Mu öine lapsepõlve-memuaaritamine venis hiigelpikaks ja pole kindel, kas need, kellele teatepulk edasi antud, ka enda nimeni yldse jõuavad. Samas vaja äkki mõtelda-meenutada ka. Igal juhul nii vaha oleks, kui asi oleks jätkusuutlik 🙂

Aga teema juurde naastes… Esmaspäeval jõudsin veel yle anda kaks toolikest. Alustasin nende tegemist möödunud aasta märtsis, aga kuna elu vahepeal kõiksugu vigureid tegi, siis alles nyyd jõudsid need kaks õige omaniku juurde. Laud on ka peaagu valmis. Oleks juba valmis, kui ma haiglas ei peaks elama. Aga enne mai keskpaika saab seegi yle antud. Igal juhul. Ja kui kogu komplekt oma päriskoju jõuab, siis kirjutan kogu stoori ka juurde 🙂

Ilusaid-helgeid mõtteid teie mõtetesse ja sydametesse! 🙂