Tannu siidist sall

Kui sa oled poole ööni joonistanud ja asju ajanud, siis pole midagi paremat, kui hommikul mõnusalt magada ja päikeselaigus päevitada. Pisem ehk veel halastab mu peale, aga suurem…

‘Ämmee, hakkame raamatuid lugema! Ämmeee, jutusta seda ja teist muinasjuttu! Hakkame meisterdama! Ämmeee, hakkame muhve kypsetama!’

Sellised on tavaliselt hommikused tervitussõnad, millega mind sassis juuste ja pahupidi silmadega voodist välja kistakse. Ilmselgelt liiga vara, aga ma ju tean, et see aeg saab liiga kiiresti ymber, sest lapsed kasvavad nii ruttu ja seepärast pyyan anda ka endast parima, et võimalikult olukorda nautida 🙂

Lapsed on toredad. Selles pole kahtlustki. Hetkel käib just kordussade lasterikastest peredest. Mitut last soovite teie? Ma kadestasin kogu oma lapsepõlve naabritydrukut, kellel oli peres neli last. Mul on ainult yks õde ja tema on minust pea 7 aastat noorem. Yhiseid tegemisi oli meil vähe. Olen alati suurest perest unistanud. Yksikemana annan endale aru, et hetkel on kahegagi tegemist, samas tahaks kunagi ikkagi kolmandat või isegi neljandat ka veel. Aga hetkel ei ole ei meest ega lapsesaamiseks vajalikku fyysilist vormi (diastaas ja nabasong kollitavad). Aga laste arvu suhtes olen arvamusel, et mida rohkem, seda toredam. Hakkama saab nii ehk naa ja usun, et kui võimalus antakse, siis saab hakkama hästi. Ja lapsi saab armastada ja nendega koos kasvada ka ilma selleta, et geenid samad oleksid 🙂

Aga kirjutada tahtsin ma hoopis möödunud pyhapäevast. Harjukate isetegija-kokkutulekul oli sel korral teemaks kõrte abil siidi värvimine. Mõtlesin algselt niisama oma miniinimesega luurele minna. Noh, nagu tavaliselt, lähen ja suhtlen. Aga siis selgus, et pole suuremat kellegi hoolde jätta. Kysisin temalt, et mis ta arvab väikesest meisterdamisest. Tyyp oli yks-kaks-kolm riides ja nõudis ukselt, et ma peaksin end nüüd ka tiba kiiremini liigutama 😀

Plärtsutasime läbi loikude ja saju kohale ja pärast pisukest häbenemisvooru asusime asja kallale. Teades kolmeaastase pysimatust võtsin meile yhistegemiseks sellise minatuurse taskuräti-mõõtu siidityki. Surkisime sinna just nii mitu peenikest kõrrekest kylge kui jaksu oli. Kõrreotstest välja paistva siidi värvis poiss nii nagu heaks arvas. Siia-sinna tilgutas ja puhastas ta veel ka pintlit ja ylejäänu jäi minu hooleks. Noh, ega ju teha suurt polnudki rohkem. Poiss ise tuiskas nagu tornaado ringi ja nõuab nyyd minult iga päev, et läheme jälle koosolekule meistedama 😀

Mahajahutatud tyyp oma tillukese salliga:

Väikevend arvas, et see on hoopis tema jagu:

Sobib ka syya:

Mulle mahub see ninalina ka nibin-nabin ymber kaela. Nii, et multifunktsionaalne ese. Mulle meeldiks see tehnika veel enam, kui siid jääkski selliseks kynklikkortsuliseks nagu ta pärast kõrte eemaldamist on. Selleks peaks teda aga iga kord peale pesu kõrtega kuivama panema vist? 🙂

Aitäh teile taas! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

9 thoughts on “Tannu siidist sall”

  1. Väga nunnu töö on teil kahepeale välja tulnud, tublid olete. Ja teie muinasjutud on nii kaasahaaravad, pole raamatuid vajagi!

    Reply
  2. Minagi, kes ma olin üksiklaps, kadestasin alati oma onu peret, kus oli viis last. Neil oli alati nii lõbus ja vahva.. Aga endale tahaks kolme last. Ja sall on vahva välja tulnud! 🙂

    Reply
  3. Vat, mis ilusa räti olete kokku maalinud! Nii kift, et Su poiss meisterdada armastab! Head geenid, eksole 😉
    Mina olen kasvanud üksi. Õdedest-vendadest pole kunagi puudust tundud, küllap sai päevad läbi sõpradega koos nii palju ringi joostud-mängitud, et üksi oli õhtul mõnusamgi olla. 😉

    Reply
  4. Hästi armas nina-lina teil kahepeale välja tulnud!
    Selles vanuses lapsed armastavad vist kõik värvidega mängida, räägin oma kogemustest!;)

    Reply

Leave a comment