Iiiihahaaa, mina olen Hobune!

Iiiiiihahahahaaa, tere, saame tuttavaks! Mina olen Hobune. Tõenäoliselt olen ma sõber Muhvi pere hobuse sugulane 🙂

Ja ma räägin teile nyyd imelise loo sellest, kuidas minust sai Hobune.

Ma syndisin väga ammu. Nii ammu, et keegi päris täpselt enam ei teagi, kus ja millal. Astusin kaua tundmata teid. Elasin tolmustes kapinurkades ja umbsetes saabastes. Vahel krõbeda kylmaga võeti mind teki alla või magamiskotti varju. Pikkamööda kulusin siitsealt hõredaks ja siis mind jälle nõeluti ja paigati, aga juba ysna mitu aastat oli minu koduks kilekott, mida jagasin teiste kulunud sokimoodi saatusekaaslastega. Me kõik uskusime, et eks meie viimne tund on peagi käes… aga siis juhtus ime!

Yhel natuke vihmasel päeval võeti meie kilekott kapist välja. Mõned meist rändasid mamma lauale, mõned papa kappi ja mina… Mind viidi kööki. See oli midagi uut ja ma alguses kartsin hirmsasti. Mind võeti palju kordi kätte, tehti pai, uuriti seest ja väljast ja pandi siis lauale yhe pisikese titapoisi kõrvale. Seal oli yks suurem poiss ka, aga tema jooksis koos emmega köögist sisse ja välja ja tõi lauale üha uusi ja uusi asju juurde. Käärid, lõng, paar vana riidejuppi, neli nööpi, jäme nõel ja siis ka must ja valge niit ning õmblusnõel. Ja jupike luuavart toodi ka.

Kui mamma kööki astus, ei saanud ta esiti aru, mis nyyd toimima hakkab. Ega mina ka ei saanud alguses. Aga poiss teatas rind uhkusest kummis: ‘Me hakkame emmega hobust meisterdama!’

Sättisin ennast juba uudishimulikult toimuvat vaatama, et noo, kust see hobune siis nüüd siia kööki ka tuleb, aknast või uksest, kui äkki võeti hoopis mind laualt. Ma ei julgenud peaaegu hingatagi, kui minu yks sokipaariline õrnalt teise sisse topiti. Siis pandi mu päkaosa sisse peotäis pehmet kangast. Mind prooviti luuavarre otsa. Alguses käis mul pea pisut ringi, pole ma ju harjunud sellise tähelepanu ja pea alaspidi olemisega. Kohkusin hirmsasti kui minu sisemise soki sääreosa raksti pikkade läikivate kääridega kyljest lõigati, aga kohe pärast seda oli palju parem ja kergem hingata.

Minu pea topiti pehmet riiet täis ja selle kuju vormiti õrnalt. Poiss oli emmele hoolega abiks ja eriti suure innuga aitas ta lakka lõngast valmis lõigata, pooleks murda ja kui emme karvhaaval laka jämeda nõela taha sättis, siis torkas poiss minu turjast nõela koos jupikese lõngaga sutsti läbi ja see oli hiiiihaaahaaa, niiiih heaa tunne! Nõel võeti ära ja lahtised lõngaotsad tõmmati läbi kinnise aasa. Nii sain ma endale ronkmustad juuksed ehk laka.

Poiss aitas emmel mulle silmi passitada. Valida oli veidi suuremate, aga ilma kannata nööpide ja nendesamade kannaga nööpide vahel, mis mulle siis kohe ka pähe õmmeldi. Siis vaatas poiss hoolega, kuidas emme mulle kõrvad voltis ja peenikese niidiga neile õige kuju andis ning siis alguses vasaku ja kohe ka parema kõrva mu pea kylge õmbles. Korraga ma nägin ja kuulsin kõike nii imelisel hästi, et tõuse või lendu. Ja siis võeti parajalt jäme luuavarre jupike ning pisteti mu kaelaaugust sisse. Kaelus õmmeldi parajaks. Alguses oli emmel plaan mind lyhikeste ja suure otsaga naeltega pulga kylge kinnitada, noh, et ma ikka kindlasti kaela jaksaksin kanda, aga kuna naelad olid teises majas ja poiss hirmsasti kibeles minuga juba mängima, siis sidus emme mind hästi tugevasti tordikarbi paelaga varre kylge kinni. Mul polnud selle vastu midagi, sest minagi ihkasin vaid rõõmust kepsutada. See kõik oli no ikka kohe niiiihhihaaa tore!

Ma olin alguses veidi häbelik, aga poiss tegi mulle pai ja kalli ja juba me kappasimegi mööda elamist nii, et tolm tõusis ja emme palus meil õue hullama minna. Ja sisi me jõudsime koju ja vaade siit Õismäe rõdult on võrrratu! Ma ainult kihutaks ja kappakaks!

Pean tunnistama, et ma olen sellest ajast peale, kui minust sai hobune, võitnud palju kiidusõnu ja tähelepanu. Mind on iga kandi ealt paitatud ja minuga on sõitnud peale poisi ka tema emme ja mamma, kel vanust vist juba tervelt 86 aastat! 😉

Yhel vaiksemal hetkel käisin ka pisititat piilumas. Ma meeldin talle ka. Ta vaatas mind tykk aega ja naeratas palju. Pyydis mulle pai teha ja mind lakast sakutada õrnalt. Ja et ratsanikud mul veel paremini seljas püsiksid ja ma veel suuremaid kiiruseid ja kõrgemaid hüppeid saaksin sooritada, otsis emme koos mammaga mulle ka uhked punased peatraksid nagu poiss neid nimetab. Nyyd võin kindel olla, et väike uljas ratsanik mu seljast maha ei pudene, kui me pööraseid sõite teeme:

Iiiihahahaaa, ma olen nii hullupööra õnnelik! Minu tundmatut päritolu lõngadega nõelutud ninas kiheleb mõnusalt ja seepärast tean, et olen alles noor suksu ja mul on ees veel pikk ja seiklusterohke hobuseelu. Iiihahahahaaa! Elagu vanad sokid, sest neist sünnivad kõige nooblimad ratsud! 😀

PS mina, Hobune, magan muide voodis. Poisi kaisus 😉

PPS ärge visake vanu (villa)sokke ära, andke neile uus ja igavene elu. Hobuseid ja muid vahvaid elukaid pole iial liiga palju! 🙂

PPPS mõtelge, mida kõike õppis sellest poiss! Iiihahahaaaaa! Ja musi ka! 🙂