Haiglas. Annette nimetahvlike

Enamvähem nagu kodus… või vähemalt oma unistustes

Kõige pealt tänan kõiki õnnesoovide ja tervituste ja heade mõtete eest. Siia kirjutamisel on lisaks teie toetusele ja selle tunnetamisele ka sygavalt teraapiline mõju, nii, et ärge siis pahandage mu peale, kui juttu on rohkem kui isetegemisi hetkel 🙂

Aga pisikesel piimaimejal ei ole parem ja koju meid veel lasta. Eile koliti meid 8-ndast osakonnast 9-ndasse, saime tagasi titade majja. Mitte, et see nyyd mingi suur rõõm oleks, aga kui haiglas olla, siis pigem seal, kus sa end juba niigi koduselt tunned. Kõik lõhnad-värvid-varjud on ju ammusest ajast tuttavad. Me elame nyyd esimesel korrusel ja ausalt öeldes pole ma vist eladeski aknast välja vaadates nii maale lähedal asunud. No kui aken lahti käiks ja ma saaksin aknalaual istuda, siis ulatuksid labajalad kenasti murumättani. Siin on vaade ka veidi parem. Tuttvam kindlasti. Eelmisest talvest on lihtsalt kevad saanud. Kuigi noh, arvestades seda möödaläind talve, siis on vaade siiski suht sama – rohi rohetas ka siis ja männipuud on aastaringi yhte nägu. Ainult päike ja võililled annavad kinnitust, et enam polegi talv. Aga Vantsul on sel korral siin kohe eriti paha olla. Midagi on kohe eriti valest. Aga aru ei saa, mis… Püüan vapper olla. Tema võitleb nagunii.

Ma olin selle täiesti unustanud, aga kui me siin talvel pikalt elasime, siis sõlmisin enamvähem juba kihlvedusid, et kui ma nyyd järgmine kord aknast välja vaatan, et kas siis sõidab buss mööda. Yheksal juhul kymnest oli mul õigus. Ja eile siis heidan mina pärast esimese suurema sagimise lõppu pilgu aknast välja… ja seal ta läheb. Ja minu andmetel sõidavad seda tänavat mööda vaid yhe või kahe liini bussid ja sedagi mitte väga tihti 🙂

Äratundmisrõõmu kui seda nii saab yldse nimetada, on veel. Lifti kell heliseb nii tuttavalt-tuttavalt. Ventilatsioon myhiseb nii nagu vanasti. Mul aitab see kohin hästi uinuda. Ja pean tunnistama, et talvel suht masendustekitavana tundunud tumedad savihallid seinad ei olegi nii hullud pikema päeva ja päikesevalguse käes. Yhesõnaga, pean lapsega nõustuma, see siin on tõepoolest juba nagu kodu. Loodetavasti siiski mitte päriskodu. Sest kodus on alati parem. Ja Tannu käis meid siin aknast vaatamas. Ja sudis mulle tuulutusava võre vahelt enda korjatud valged ristikunutid. Sünnipäevaks :S

Aga meel tuleb rõõmsam hoida ja mõtelda rohkem headele asjadele.

Enne haiglasse maandumist käisme me aga pisikesel peol, sõbranna Liina vanem tydruk sai kolmeaastaseks. Tegelikult pidu nagu polnudki, olid vaid synnipäevalaps ja pereliikmed, sest yllatus-yllatus (mis ei tohiks enam kedagi sel kevadel yllatada) olid kõik kylalised haigestunud ja seega kohale ei jõudnud. Aga kuna meie olime möödunud aastal haiged, siis pika aasta jooksul jõudsin ma lõpuks ikkagi Annu sildi valmis ja nii siis oligi sel korral kohe hea kodus kapist kingitus võtta ja minna. Pisikese värskendus sai ka tehtud. Kui möödunud aastal olid Annu suured lemmikud kiisud, siis sel aastal tõdes emme, et hobused meeldivad ka. Pärismõõdus hobust ei mahtunud enam juurde tegema, seega tegin pisikese taskuhobuse. Umbes nagu Pipil, ainult pisikese. Pipi-teema on Annu meelest hetkel ka väga popp 🙂