Kui ma kunagi ammu kord abielus käisin, siis ööl enne seda tähtsat syndmust, õigemini kyll väga vara hommikul, õmblasin ma yhe kure, kes meile lapsi hakkab tooma. Noh, ähvardati, et kohustuslikul kurekylastusel saab olema kyll pesa, aga kurge tõenäoliselt pole. Ma ei saanud ju midagi juhuse hooleks jätta ja tegin selle siis ka ise. Sellise korraliku päristoonekure mõõtu ja postikana tiibadega tegelase. Lahe lind sai. Abielu jäi kyll lastetuks, aga tore ja töökas kurg on mulle juba kaks toredat poega ja eksabikaasale tytre ja poja nokas kohale toonud. Pealegi on see elukas, kes nyydseks ajaks end toredasti meie kardinapuu ymber end rulli on keeranud, mu suurema poisi yks lemmiklelusid – lahedad, tema jaoks painutamatust traadist koivad ja muud korraldamatud kehaosad pakuvad hirmsasti rõõmu ja nalja lastele 
Teate, täpselt kolm aastat tagasi oli täpselt samasugune ilm? Päike säras sama kevadiselt ja siin-seal oli veel sulava lume jäänuseid. Et kuidas ma sellist asja kyll mäletan? 
Mäletan, sest see oli mu elu tõenäoliselt kõige valusam päev – 19 tundi ja natuke rohkem valusid, mis algasid juba esimesest korrast alates kõige enam 4-5 minutiliste vahedega. Ei halastatud mu peale mitte
Miks ma sellest täna räägin? Kui ma räägiksin sellest homme, poisi õigel synnipäeval (syndida taipas ta 9 minutit pärast sydaööd), siis korduks ajalugu taas ja ma peaksin tõestama, et ma polegi kaamel ja mu suurem poeg, va naljanina, tõepoolest oskas syndimise päevaks just sellise päeva valida. Igavane pisike kaval jäärapunn selline! Kolm aastat tagasi pidin isegi omaenda emale last telefonitorusse nututama ja uduse mms-i saatma, et ta ikka lõpuks usuks, et tegemist polegi naljaga. Kell oli siis juba täitsa öö! 
Sellise hakkamist täis ja nõudlik noormees tuli mu ellu siis homme, kolm aastat tagasi:
Ja selline nägi välja tema elu esimene kohtumine oma vanaisa ja vanaemaga 😀
Kuna me tol ajal vähe keerulistes tingimustes elasime, siis katsikulisi vastu võtta ei saanud. Kui poiss oli mõnekuune, siis tegime yhe suure aiapeo, et üheskoos istutada Tannule tema elu esimene puu – minu kõige suurem lemmik – vaher. Ja tähtsaks maailmaga tutvusmise ja tutvustamise päevaks joonistasin ma ka sellise pildi. Sellega kujudasin ka terve Tannu-aasta kalendri, mille kõik peokülalised endaga koju kaasa said, et hiljemalt tuleval aastal tagasi tulla ja uus aprilliga algav kalender saada. Tannu värv oli algusest peale miskipärast punane 😀
Ja sama pildi täiendatud versiooniga pildi lasime Vilmas ka suhkrumassile ‘trykkida’. A4 suuruses pilt leidis oma koha minu enda tehtud peotordil.
Nii, aga aitab memunaarides, kohe on käes juba Tannu 3. synnipäev ja lähen nyyd kähku joonistan enda poiste peatse pisikese yhispeo tarvis jälle uue tordipildi. Kuigi isetegijad on mu pisemat juba kahel korral näinud, siis sugulastest-sõpradest vaid vähestel olnud seda au. Ja tänu suurema synnipäevale mul enam minema vingerdada ei õnnestu, kõik tulevad niigi kohale
