Vantsu 3 kuud. Kevadest ja muust ka

Kevad on käes. Noh, peaagu ju juba on! Ja kuna varsti on ka lihavõtted, siis mõtlesin suuremale poisile teha pisukese loodusõpetuse tunni. Eile siis kylvasime muru mitmel eri moel ja nyyd ootame, kus ja kuidas rohi kõige varem tärkab.

Poiss oli igal juhul vaimustuses ja pärast mullassonkimist läksin ma rõõmsalt poodi hyatsindisibulaid otsima ja igasugu seemneid hankima. Tundub, et rõdust saab sel kevadel taimeaed. Ma pole teab mis rohenäpp, mu viimased juurika- ja yldse taimekasvatamised jäid algkooli-aega. Siis käisin vahel hommikul salaja, muu rahvas põõnas raudselt 12ni, aga mul oli kooliharjumus sees, Nõmme turul, tõin sealt istikuid. Igasuguseid. Kapsaid ja kurke ja tomateid. Enamus taimi hukkus tõenäoliselt suuresti minu oskamatuse tõttu, sest ega keegi mind juhendama ei tikkunud ja pigem peeti seda pahaks asjaks, noh sonkisin vanaema kena iluaaeda oma potiopõllundusega 😀 Aga võibolla ei edenenud mu põllmajandus ka koera ryystetööde tulemusel. Või oli kõiges syydi hoopis meie väheviljakas liivapinnas? Igal juhul mingil hetkel läks see huvi mul paraja pettumusega yle. Suursaavustuseks jäi aga avamaal kasvatatud kirsstomat. Kahelt põlvepikkuselt taimelt sain kokku 23 pisikest tomatit. Jube head olid kusjuuures. Ja kunagi yhel talvel kodus haige olles poetasin lillepotti yhe oatera. Sellest kasvas aknakõrgune taim enne, kui ma tagasi kooli jõudsin. Isegi kaks õit tuli kylge 😀 Pean tunnistama, et mu õhin on hetkel sama suur kui 25 aastat tagasi. Võibolla ka teatavast äratundmisest – olin 5-aastane kui vanaisaga koos panime maha kaks tammetõru. Aastatega kasvasid neist meie koduaia kidural pinnal kaks põlvekõrgust tamme. Minu tammed. Isegi aia ehitasin neile ymber, et koerad neid ära ei ryystaks. Paar aastat tagasi arvas aga vanaema heaks, et tammed ikkagi ei sobi tema aeda ja kaevas nad yles ning viskas aia taha… Yle 20 aasta yhel kohal kasvanud tammekesed olid endale vägeva juurestiku kasvatanud, enamus sellest jäi pinnasesse. Uues kohas hingitseb nyyd mu tammedest veel vaid yks. Kauaks sedagi. Ega tal liiva peal lihtne pole. Aga mul on ilus mälestus sellest kõigest. Ehk õnnestub mul oma poistele parem kogemus anda. Oleks vaid oma kodu ja oma aed, senikaua tuleb siis yyrika rõdul lyhemaajalisi projekte läbi viia 🙂

Aga yhel päeval tuulasin ma oma arvutis ja leidsin hunniku selliseid asju, mida polegi teile veel näidanud. Suuremaid ja väiksemaid eelmise aasta asju. Peangi siin endamisi aru, mida nende piltidega nyyd teha. Aga tänase kena kevadpäeva puhul yks lõbus kotike:

Mida teha siis, kui laps ei taha syya? Tuleb olla kaval ja teha endale pai, et kapisoppides leidub vahva disainiga väikese tootlikkusega põnevat kraami 😀 Tark inimene ju hangib endale sellise võileivagrilli, kus saab ikka mitu suutäit korraga valmistada. Mina vahetasin kunagi poes kinkekaardid nägusa lehmatädi vastu, kes suudab mõne minutiga yhe pisikese võileiva toota. Aga tundub, et lastel on samasugune mõtlemine nagu mul – pigem vähem syya, aga see eest lõbusalt 😀 Sama mõttega tõin ka kunagi Amserdamist lehmatassi. Noh. vähemalt täna hommikul tyyp sõi. Ja isuga. Täna võib kalendrisse risti vedada, söök on söödud. Homme peab emme jälle kaval olema, kaks päeva järjest yks asi ei toida 😀

Vabariigil oli synna. Meil oli ka pidu. Kyll mitte nii väga kodumaa auks vaid rohkem ikka isiklikel põhjustel – minu pisike Vantsu sai kolm kuud vanaks 🙂 On teine nyyd juba suur mees! Synnipäeva puhul läbi viidud uurimustulemused olid reipad:

3 kuud

53cm

3620 grammi

Riided nr44 on peaaegu väikesed ja nr50 hakkab parajaks saama!

Peopäeva auks tegime lõpparve enneaegsetele mõeldud mähkmetega ja nyyd on jalas new-born-mähkmed. Kyll veel pisut suured, aga ikkagi edasiminek. Kes mille yle rõõmustab. Pealegi on õues juba kevad 😀

Et siis selline pidu oli meil. Ferraripunane saunakas vahujoogiga 😀 Kombekas muide sama, millega suur vend kunagi haiglast koju tuli. Igal juhul on poiss suurem kui shampapudel ja see on juba väga suur asi 😉

Ilusat kevadet teile! 😀