Märjad vastlad ja midagi head

Et siis midagi head… Ma mõtlesin yhel hommikul. Teate ehk kyll neid hetki, kui avate hommikul silmad ja toas on vaikus. Unevaikus. Päike tõuseb ja piilub juba pisut tuppagi. Ja toas on nii soe, ilus ja vaikne. Nii vaikne, et sa kohe yldse ei taha seda idylli lõhkuda ja lebad vaikides, liikumatult. Hingates vaid vaevumärgatavalt. Neid hetki, siis vaikust ja rahu, on mu elus hetkel väga vähe, seepärast naudin neid eriliselt. Ja siis tulevad ka need kõige paremad mõtted, ideed ja lahendused mu juurde. Tulid ka sel korral.

Muuhulgas mõtlesin välja selle, mida ma tahan. Mis on minu jaoks SEE midagi head, mida ammu olen otsinud ja millest ka eelmises postituses kirjutasin. Murakamoos. Iga jumalama kord, kui poes moosiletist möödun, neelatan. Ei raatsi ma seda moosi aga osta pea kunagi. Kõvasti kallim kui kõik teised. Ok, mõistan, marjade asukoht ja kõik muu. Armastan murakaid aga kardan raba. Vanasti käis vanaisa murakal ja tegi siis moosi. Murakamoosi vastu ei saa miski, eriti kui seal veel terveid marju ka sees on. No ja ma ju tean ennast, pistaksin purgitäie korraga nahka. Meil oli vanasti armas traditsioon, sain igal aastal synnipäevaks purgitäie unistustemoosi. Aga synnipäevani on veel ilmatuma palju aega ja kas traditsioonigi enam alles on. Ei tea. Ja nagu kõige kiuste valisin siis yhel päeval poest purgi välja ja kassas ei läinud see läbi. Saba oli pikk ja myyjatädi rõõmuks loobusin oma ostusoovist. Kasvatan iseloomu siis edasi. Aga vähemalt tean ma nyyd, mis on see tabamatu ja painav ‘midagi head’. Mmmmm… murakad! 😀

Aga selle hea otsingute käigus jõudsin teie soovitusel paljude toredate retseptideni. Tänud! Eriti Ajaviitjale. Ja eile katsetasin siit lehelt paljude retseptide seast seda lõhe-sinihallitusjuustupirukat

Juuuube hea sai! Painin peaagu kõik yksi nahka. Ainus erinevus etteantud retseptist oli kypsetusaeg. Minu pirukas oli ahjus terve tunni. Äkki oli asi keraamilises kypsetusvormis. Pleki sees kypseks ehk etteantud aja jooksul ka ära? Igal juhul varsti katsetan uuesti ja katsetan teisigi 🙂

Aga täna hommikul ärkas päike tulipunasena. Et siis sellised vastlad sel aastal…

… oleks kelgul rattad all, saaks ehk liugugi lasta 😀 Õnneks on poisid veel nii pisikesed, et vastlapäeva saab ka mingil lumerohkemal hetkel kordusesse võtta. Ma olen kaval, eks? 😀

Igal juhul täna me kelgutame toas. Ja teinegi vastlatraditsioon saab murtud – me ei söö täna kukleid. Kahel põhjusel. Esiteks pole mul yhtegi vahendit millega vahukoor vahtu saada ja kahvliga vispeldama ma seda ka ei hakka. Kuigi arvestades suurema poisi energiajääke võiks ju tema ikkagi kahvliga vehkima panna?! Ja see teine põhjus… ma pole kunagi saanud yhtegi head ja õhulist ja pehmet kuklit vastlapäeval. Sel aastal siis sööme meie hoopis muhve. Tore maakeelne nimetus, eks? Et maitsvam oleks, on sees ka kuivatatud ananassi- ja papaiatykid 🙂

Et siis sedasi näeb välja meie vatsel siit maa ja taeva vahelt Õismäe vihmastest pilvedest

Vahvat vastelt ja pikki linu! 🙂

PS Tänud shirin! Vahukoor sai minutitega vahtu ja siin siis meie mutantkuklid. Muhvkuklid. Maitsevad veel kordades paremini kui enne 😀