Me oleme kodus!

Päike paistab. Kõik on hästi. Enam ei jõnksata mu sees nii hullult, kui näen mõnd mikrobussi, mis meenutab reanimobiili, möödumas. On vaid teadmine, et kunagi sõitis ka minu pisipoja sellisega. Enam ei võpata ma iga liftiukse kõlli, telefonihelina, autosignaali või muu sarnase heli peale, mis meenutab mulle peene aparatuuri häirekella ja annab märku, et lapsega pole kõik korras. Enam ei vaata ma teda kogu aeg murelikult ja kahtlustavalt, et ega ta äkki pole näost sinakaks tõmbunud, ei hinga enam. Nyyd vaatan ma teda vaid suure armastuse ja hellusega, otsides ta terast kõiketeadvat pilku. Enam ei pea ma tal soojas toas mytsi peas hoidma, sest ta suudab ise hoida sooja ja saab mõnusalt päikese käes ka paljaid varbaid sirutada. Enam ei pea ma talle systlast ninasondi kaodu toitu otse makku lykkima vaid ta teab toidu maitset ja sööb ise isukalt. Ja nõuab innukalt lisa, kui ma pole osanud õigesti arvestada. Enam ei pea teda kobistades sylle võtma nagu väetit lõtva kassipoega, kes justkui laguneks koost ja su oma syli ja käed on tema kallistamiseks liiga suured ja pikad. Nyyd saab teda sylle võtta juba nagu yht ysna tavalist erilist titat ikka. Varsti kannab juba peadki. Jah, lõpuks ometi oleme me kodus.

Nyyd, ajal, mil ta tegelikult syndida oleks võinud ja ma oleksin koju tulnud ajalise titaga, on tema juba vana mees. Juba kaks kuud vana ja rohkem elu, valu ja nõelu näinud kui paljud aastakymnete või kogu pika elu jooksul. Eks see kysimus jääb alatiseks, kui suur peab olema siis eelmiste elude karmavõlg, et tulla siia ilma selliste katsumustega. Katsumused ja proovilepanekud on ja jäävad, aga tähtis on see, et ta on tugev ja tragi ja kyll me hakkama saame.

Igal juhul juhtus nii, et yhel kenal päeval andsid arstitädid meile lubatähe ja me seadsime oma sammud haiglarutiinist välja suurde maailma. Ikka koos. Ainult nebulisaatori peame endale koju ostma, sest selleta ei saa kohe mitte.

Väikemees leidis endale uues kodus (uues, sest tema jaoks oli ju kaks kuud olnud koduks haigla) ka kohe suure sõbra ja abivalmi kamraadi

Armukadedust (mille eest kõik muudkui hoiatasid ja hirmutasid) pole, hetkel vähemalt on suur armastus. Nii suur kohe, et pean hoolega silma peal hoidma, et titat katki ei kallistataks ja laiaks ei musitataks 😉

Ja kodus sai uustulnuk kirja ka oma elu esimese suudluse. Kuid nagu pildilt näha saab, siis hetkel on veel sellisteks otsesteks armuavalduseteks ilmselgelt liiga vara 😀

Minu isetegemised sellel aastal on olnud väga teistlaadsed. Peaasjalikult kulinaarsesse valdkonda jäävad. Selleks, et ninasondisit vabaneda ja koju saada tuli kõige pealt õppida last pudelist toitma ja siis sealt edasi jõuda loomuliku alguse juurde. See on meie jaoks suur saavutus. Ja laiemas plaanis haiglalobilt koduse toidu peale tulles oli vaja kohe katsetada igasugu häid asju. Kartuliputru ei taha ma vist enam iial syya… Nälg oli kontide ja naha vahele augud söönud, nyyd tuleb need tyhimikud kenasti täita 😀

Selline nägi välja meie Eowyni kuulsa prantsuse juustupiruka esimene katsetus. Retsept tema blogis eelmise aasta aprillis. Kypsetis ise nii maitsev, et pildile ei jõudnudki, sest rasvatse näppudega peent tehnikat ei kista lihtsalt ja hiljaks ma jäingi 😀

Ja kuna ma siin sel aastal alles esmakordselt sõna võtan, siis kirevavärvilist ja tegusat ja õnnerikast käesolevat aasta jätku teile kõigile ja peatsete kohtumisteni 🙂

Jälgi mind Facebookis:

51 thoughts on “Me oleme kodus!”

  1. Jeeeeee, mul nii hea meel, et olete õnnelikult kodus tagasi. Jõudu ja jaksu, kasvage ja kosuge. Ehhh päikest, kuud ja kõike muud paremat. Kalli kalli kalli.

    Reply
  2. Hurrraaa! Kui tore, et te kodus olete ja teiega kõik hästi on. Ikka iga päev tegoin blogide lehe lahti ja mõtlesin, et ei tea, kas Pisihaldjas on endast ja lastest märku andnud. Vendade pilt on niii armas!

    Reply
  3. kuna mina täpselt ei teadnud, millest jutt käib, lugesin läbi kõik kuni pisikese sünnini. ja olles lugenud läbi kogu loo,võin nüüd öelda- kosuge kenasti ja nii tore, et teiega kõik hästi on! ta on ikka nii haprake! aga tubli laps, rõõmustab emmet.
    imeline! palju õnne muidugi ka!

    Reply
  4. Minu mõtted olid ka viimastel päevadel tiirlemas teite ümber, et kus ja kuis. Rõõm kuulda, et olete kodus. Mõnusat kosumist!

    Reply
  5. vahva, et huumorimeel sind ka raskel ajal maha ei jätnud 🙂 Rohkelt rõõmu suure päkapiku väikeseks poisiks kasvatamisel ja samapalju vennaarmastust ka edaspidiseks suurele väikesele poisile! Mõned poisid ei olegi kunagi oma väikese vennakese peale armukadedad, võin seda oma kogemustest kinnitada :)Pigem kipuvad nad liiga iseteadvad olema ja emarolli kõigutama sellega, et ise nad teavad, kuidas oma väikest vennakest kasvatavad. Kellele see laps siis lõppude lõpuks kuulub, kui mitte suuremale vennale!

    Reply
  6. Just eile mõtlesin, et pole ammu midagi teist kuulnud. Aga kosuge ja kasvage kallimatele rõõmuks! Tore teada, et kõik hästi.

    Reply
  7. Imetore teist kuulda, jätkuvat kasvamisejaksu! Pean ikka pöialt ja soovin kõige kõige paremat, sa oled üks väga varakas naisterahvas, pisihaldjas; selliste imeliste poiste emme!!!!

    Reply
  8. Kodus on ikka kõige parem olla ja tore, et saate nüüd ikka omas kodus kosuda! Suured kallid ja palju õnnelikke hetki oma laste seltsis sulle!

    Reply
  9. Oh, nii mõnus on näha, et olete kenasti kodus ja kosute tublisti! Mõnusat kasvamist, päikeselisi päevi ja kauneid mõtteid.

    Reply
  10. Palju jõudu ja jaksu teile kosumiseks. Ilusaid ja päikselisi hetki igasse päeva!
    Home, sweet home – on kõikse parem ka tillule pisipõnnile.

    Reply
  11. Vennakesed kasvage emme issi rõõmuks! Ja sina Pisihaldjas ole ikka see hea haldjas kes meid oma piltide ja mõnusa jutuga hellitab!

    Reply
  12. Palju õnne koju pääsemise puhul teile mõlemale!
    See kõllidega harjumine võtab aega jah. Mul on sarnastest läbielamistest möödas pool aastat, aga näiteks kaubamaja toiduosakonnas ma ikka veel olla ei taha. Seal on palju neid aparaate, mis piiksuvad nagu saturatsiooni aparaat intensiivravi palatis. Uuuh. Mõned helid pole eales enam need, mis varem.

    Reply
  13. Lugesin pisar silmanurgas, rõõmupisar. Kuigi tean Sind ja Su pisikest vaid läbi Su piltide ja kirjutatud, olen teile mõelnud ja aikselt pöialt hoidnud. Õnne, päikest, kaunist lähenevat kevadet ja head kosumist oma kodus – kõige paremas kohas maamuna peal!

    Reply
  14. Lootsin minagi iga päev blogide lehte avades teist uudiseid kuulda ja jõudsingi ära oodata! Tore, et kenasti kodus olete! Palju päikest päevadesse ja ikka rõõmsat meelt oma pisikestest põnnidest! Kallid ka! -Mannike-

    Reply
  15. Tore, et teiaga kõik hästi ja kodus kenasti kasvate. Oleme meiegi selle raske tee läbi teinud ja tean väga hästi mida sa tundsid.
    Nüüd kus oleme juba aasta ja kahe kuu vanused oleme väga tublik saanud. Jookseme ringi ja öösel enam mähkusse ei tee( vahel muidugi ikka juhtub)
    Tahakse, et aastapärast saan siit sama sõnumit lugeda: Oleme juba suured ja jookseme ringi.
    Selleks teile jõudu kasvamiseks 🙂

    Reply
  16. olen minagi terve kuu südamevärinal iga päev oodanud teist teateid, mis sest,et samuti tunnen teid ja tean teie lugu vaid läbi isetegija…
    rõõmupisarad ja suuuur kergendus …
    olge ikka tublid ja kosuge kenasti…kõik ON hästi…:))

    Reply
  17. Jöudu ja jaksu kosumiseks – tean mida see köik sulle ja perele tähendab , kuna meie sündisime ka kaks kuud varem ja meid oli ju kaks(kaksikud) ja kuidas koduigatsus valdas aga vastu pidasime 1,5 kuud haiglas ja sealne seltskond oli küll meie poolel! Edu teile!

    Reply
  18. Suur-suur kalli teile kõigile! Nii armas lugeda, et kõik on lõpuks hästi ja olete kodus ja õnnelikud 🙂
    Väga vahvad pildid 😉

    Reply
  19. rõõmu teile ja head kosumist! kevad tuleb, kõik muutb rõõmsamaks, varsti jalutate mõnusasti õues, ninas kevadehõng ja meel hea mõttest, et see väike tegelane on ikka vinge võitleja tüüp.

    Reply
  20. UrRrraaaa…Nii mõnna on jälle siit ka sinu pildikesi vaadata ja lugeda neid ylevoolavalt armsaid sõnu:P…tahax juba kylla tulla ;)…Aga maitea millal ..Igatsus on Hjuuuds!!!…taban end muudkui poodides pisikesi riideid piidlemas ja loomulikult on mul miskipärast pidevalt pehmed elevandid kaenlas:D…..Yhesõnaga…Mõtetes olen pidevalt Teiega;)…Kahtlemata kaisuta Etut ja pisimusi pisemale Suursugusele iseteadvale härrale:P….Sinule aga suuuuuured kallid ja paid ja Oh ma kallin sind peaaegu poolex ,kui kohtume….Luvja!!!!!…Teie Täääti Mumm

    Reply
  21. Oi, oi kui armas, nii tore et kõik on hästi. Nii vahvad on vennakesed kaheksei!
    Tere, tulemast suurde maailma!

    Sinule, ja teile kõigile suured, suured kallid
    Sirje

    Reply
  22. Tubli poiss! Kosus nii, et saitegi koju! Lausa super. Nüüd ainult jõudu Sulle, kallis Pisihaldjas 🙂
    (tean Sind küll vaid internetist, sellegipoolest suur kalli teile mõlemile :))

    Reply

Leave a comment