Kott ja lastekunst

Sain mõne päeva eest Mannult paki. Vähe on neid isetegijaid, kelle pärisnime telefonis kuuldes (ema luges pakilt saatja andmed ette) ma kohe tean, kellega tegu on. Ja loomulikult lasin ma siis emal ka kohe paki lahti teha. See oli nii vahva, mis huilgamist sealt tuli. Pean tunnistama, et oli väga raske kannatada paar päeva teades, et mind ootab kodus midagi nii põnevat. Nii ja eile siis saabus see päev, kui sain oma pakikese kätte. No kott on nagu lepatriinuline muinasjutt, mina sellega poodi kyll ei tihka minna, äkki keegi määrib ära või läheb miskit katki jne. Yhesõnaga käin ma nyyd selle kotiga lihtsalt niisama poosetamas ja poetan sinna sisse vaid ilusaid puhtaid asju. Ja lepakakoti sees oli veel pisike lepatriinu ka. Niiiiii nunnu! 🙂

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oli – kotis oli ka myts, just selline ehtmannulik murumunamytsike ja täiesti paras minu poisile. Hyppersupper lahe, eksole? Miljon tänu Sulle, Mannu, see oli tõeliselt vinge kingitus! 😀

Ja eile oli meil muidu ka hästi vahva päev. Kes remontis autot, kes lõhkus järgmiseks talveks puid 😀 Kes saagis kuivanud puid maha ja lammutas vana kompostikasti myyri, kes kastis lilli, kes grillis ja lõikus salatit. Kõiges selles osales loomulikult aktiivselt ka minu pärdikupoiss, aga parim asi, mille juurde ta iga natukese aja tagant iseseisvalt tagasi pöördus oli värvimine. Ostsin talle eile näpuvärvid (valgete seintega yyrikorteris pole igaks juhuks risikinud neid katsetada). 😛 Kinnitasime talle ukse kylge naeltega pataka pabereid, noh, siis hea lihtne kunstiteose valmides see sealt eemaldada ja alustada uut. Ja poiss tegi kunsti. Ise oli eluga rahul. Järgmine kord pane maha ka paberi, siis saab seal paljalt liugu lasta, pepu ja varvastega naljakaid templeid teha ja värvis pyherdada nii nagu syda lustib 😀