Yhel kaugel maal elasid kord kaks vaala. Samblarohelised ja peaaegu yhte nägu kaksikvennad. Nad olid syndinud seebivahust ja villaloorist ja soojast veest ja kylmast veest ja tugevatest kätest ja pesumasina keerutormidest ja tuules kuivamisest. Neile meeldis kõike koos teha – nii, kui yks teisest veidi ette ruttas, liugles teine talle kohe sama hoogsalt järele ja natuke veel teisest ette ka, et teisel oleks taas põhjust lõbusalt liigutada. Ja kui oli uneaeg, siis peesitasid nad kenasti kõrvuti ja vaatasid äkki isegi yht ja sedasama unenägu. Või taevatähti. Aga see oli ammu.
Siis, yhel päeval, otsustas vaalajumal (tegelikult sussijumal, sest vaalad olid muuhulgas ka ju sussid), et nad on juba suured poisid. Teisisõnu oli aeg iseseisvat elu alustada ja turvalisest-tuttavast kodulahest elumerele liikuda. Elevust oli palju ja vaalapoisid jälgisid innukalt, kes on see, kelle juurde nad nyyd elama asuvad. Oligi juba asi selge, aga siis selgus, et sealne lahesopp pole neile siiski kõige sobivam elupaik, sest vaalapoisid ei oska kohe mitte yleöö oma suurust muuta. Nad pidid edasi liikuma ja parajama lahesopi leidma.
Vaalapoisid jäid väga vaikseks. Vaatasid nukralt ringi ja mõtlesid elu yle sygavalt järele. Kuni ärkas yks unine vaala-armastaja, kelle kodus on ruumi kasvõi sajale vaalale ja delfiinile. Vaalapoiste vanus ja suurus polnud yldse tähtis. Tähtis oli see, et vaalad leiaksid endale kodu, kus neid oodatakse, armastatakse ja muidu kalliks peetakse 
Natuke korraldamist ja eile õhtul oli siis see tähtis hetk, kui vaalad peale suuri seiklusi jõudsid oma uude koduranda. Vaatasid põlevil silmil ringi, sest see möll, mis lahti läks siis, kui nad oma ymarad ninad sadama poole suunasid, oli suht kirjeldamatu. Hea, et vaalad voodisse ja kaissu veel ei maandunud (kuigi täna öösel pole ma selles enam kyll nii kindel, et ma nendega voodit jagama ei hakka endast olenematutel põhjustel)
Nii, aga näitan siis teilegi, kuidas vaalapoisid oma uues kodus end sisse on seadnud ja kellega tutvust teinud:
1. saame sõpradeks
2. koos on vahva
3. saab kaisus olla
4. ja kallistada
5. salajuttu puhuda
6. ja lembehetki jagada
7. ja uute sõpradega koos mööda ilma ringi liuelda
8. ja vahel ka vaikselt kaugusesse vaadata. Suur veis paistab ju! Ja ikka koos.
Vot siis selline vahva tõeline muinasjutt
Muuhulgas vaatasin ma eile hoolega, et äkki lähevad vaalapoisid ikka ka mulle varbaotsa. Hädapärast lähevadki. Mõtlesin isegi korra, et äkki peaks vaalapoistel suud lahti tegema ja varbad sealt välja pistma, aga see poleks ka õige. Pigem kannan sentimeetrikese kannast yle. No ja samas, pakuvad vaalapoiste uued sõbrad ja mängukaaslased neile piisavalt huvitavat tegevust, nii, et mul vaevalt õnnestubki nendega ringi sõita 
Tuhat tänu Sulle, Sussimemm , midagi vahvamat ongi raske välja mõelda
Ja mina tegin Sussimemmele kotikese. Kui olin koti valmis saanud, siis hakkasin mõtlema, et äkki oleks pidanud ikka kaks punupatsi tegema ja kassi asemel hoopis lamba. Aga seekord siis selline.
Ja pisike mure ka nende kortsude pärast. Kotike on kusjuures korduvalt triigitud (kokku ylikuumalt nii 15 minti, et värv ilusasti kinnistuks)… Äkki keegi paljastab mulle ka saladuse, kuidas puuvillast riiet ilma niisutamata-aurutamata sirgeks saab. Või ei saagi?
Ilusat sooja ja mõnusat kevadõhtut teile!
Hoogsalt lehvitades,
pisihaldjas koos vaalapoiste ja muude poolkiilakate tegelastega
