Päkapikutamisest

Eile hilisõhtul koeraga jalutamas käies vaatasin, et ohoo juba kahel, kolmel, neljal, viiel ja lõpuks isegi enamal aknal ilutses meil siin juba traditsiooniliseks saanud tulukeste kolmnurk jõuluaja tähistuseks. Õues oli soe ja sadas peent uduvihma. No pole mingit jõulutunnet. See on vaid ettekujutuse kysimus, kas ma suudan silme ette manada raeplatsi tuledes kuuse… või palmi all peesitava neegrimammi. Mõlemad on minust väga kaugel, sest meie ilm on ikka nii nagu on – 12 kuud kehva suusailma 😉

Oli pilkaselt pime öö ja ma istusin väikese lambi valgel ning pyydsin oma poolikute päkakastidega järjele saada. Teised magasid nohinal, kui äkki taipasin õudusega, et mu pisipojal polegi sel aastal päkapikke veel käinud. Minu lapsepõlvest on juba traditsiooniks, et 1. detsember riputatakse yles päkapikupostkast ja siis igal hommikul võib sealt midagi toredat leida. Sussivärki pole meil kodus kunagi olnud. Hea, et poiss veel nii väike on, et oska end emme või siis päkapikkude häbematu viivituse pärast puudutatuna tunda.

Vastu hommikut sain teistele lastele kastid valmis ja hoolimata oma udupeast tundsin suurt rõõmu selle yle, et kordki ei kehti me peres ytlemine, et pagari lapsel pole saia põske pista ja kingsepa lapsel pastlaid varba otsa panna. Võtsin kapist poja päkakasti, mille ma tegin juba eelmisel aastal ja pistsin yllatusmuna sinna sisse ja läksin rahuliku sydamega magama. Uni maitses magusalt, sest teadsin, et juba mõne tunni pärast saan yllatusmunaga maiustada – mina saan shokolaadi, poiss saab sisu. Päkapikud on toredad, eks?! 😀

Ilusat päkapikutamist 😀